Kesköised päevikud

„Kesköised päevikud“ on Boriss Jeltsini isiklikel märkmetel ja tagasivaadetel põhinev tekst, mis heidab pilgu Venemaa poliitilisse ellu ajajärgul, mil lagunes Nõukogude Liit ja kujunes iseseisev Vene Föderatsioon. Teoses põimuvad isiklikud mälestused ametlike sündmustega, kajastades nii riigijuhi töö köögipoolt kui ka tema sisemisi kõhklusi, arutlusi ja otsustusprotsesse. Jeltsin kirjeldab kohtumisi teiste riigipeadega, olulisi poliitilisi hetki, võimuvõitlusi ja omaenese rolli riigi ümberkujundamisel. Samas ei jää tähelepanuta ka perekond, tervis, avalik surve ja isiklik vastutus, mis kujundasid tema ametiaega ja avalikku kuvandit.

Raamat ei järgi päevikule iseloomulikku kronoloogilist või intiimset vormi traditsioonilises mõttes, vaid liigub teemade ja hetkede kaupa, peegeldades kirjutamise hetke meeleolu ja rõhuasetusi. Tekstid on kirjutatud tooniga, mis püüab olla seletav, õigustav, kohati ka mõtisklev. Jeltsin pöördub lugeja poole nii kui tunnistaja kui osaleja, kuid säilitab selge distantsi. Mõnes lõigus on fookus sisepoliitikal – parteide, valimiste, seadusandluse ja majandusreformide käsitlemisel. Teistes tuleb esile rahvusvaheline suhetevõrgustik ja Venemaa uus positsioon maailmas. Isiklik ja poliitiline põimuvad nii, et on keeruline eristada, kus lõpeb inimene ja algab institutsioon.

„Kesköised päevikud“ ei paku ühetaolist ülevaadet ega sidusat eneseanalüüsi. Pigem on tegemist fragmenteeritud kogumikuga, milles peegelduvad ühe ajastu pinged, võimalused ja piirid. Kirjutised ei moodusta mälestusteraamatut kitsas tähenduses, vaid loovad teksti, kus poliitika ja isiklik elu eksisteerivad samas ruumis, mõnikord põimunult, mõnikord paralleelselt. Lugeja saab võimaluse jälgida mõttelõngu, mis ei allu alati loogilisele järeldusele, kuid peegeldavad kirjutaja positsiooni ja ajastu pingestatust.