Tohuvabohu

„Tohuvabohu“ on vene kirjaniku Boriss Jekimovi novellikogu, mis kuulub sarja „Loomingu Raamatukogu“ ning tutvustab eesti lugejale autori tundlikku ja realistlikku pilku nõukogude külakeskkonna argipäeva. Jekimovi proosa keskmes on tavaliselt lihtsad inimesed – külainimesed, talupidajad, pensionärid või tööinimesed – ning nende igapäevased pingutused, suhted ja lootused. Novellides pole suuri sündmusi ega dramaatilisi pööreid, ent just väikeste hetkede, vaiksete konfliktide ja sisemise elutunnetuse kaudu jõuab autor lugejani sügava empaatia ja täpsusega. „Tohuvabohu“ kujutab elu segadust, kus igas päevas on peidus nii korratus kui ka rütm, nii lootus kui leppimine.

Kogumiku lood on kirjutatud lakoonilises, ent kujundirikkas keeles, mis võimaldab edasi anda tegelaste sisemaailma peenetundeliselt ja ilma liigse sõnastamiseta. Jekimov ei moraliseeri, vaid laseb oma tegelastel elada ja lugejal neid jälgida – sageli ilmneb novelli lõpus ootamatu või vaikne pööre, mis valgustab tegelase iseloomu või elu mõne uue nurga alt. „Tohuvabohu“ ei viita mitte ainult välisele elukorraldusele, vaid ka inimese sees valitsevale vastuolude ja otsingute maailmale. Lood käsitlevad aususe, töö, südametunnistuse ja väärikuse teemasid, mis ajas küll muutuvad, ent ei kaota oma olulisust.

Boriss Jekimov (sündinud 1938) kuulub vene kirjanduses niinimetatud „külakirjanike“ hulka, kelle looming keskendub eluolule väljaspool suurlinnu ja ideoloogilisi keskusi. Tema loomingut on iseloomustatud kui vaikset ja kaastundlikku, ent mitte idealiseerivat. Jekimovi novellid on leidnud tunnustust nii lugejate kui kriitikute seas, kuna ta suudab väikeste detailide kaudu avada suurt inimlikku üldistusjõudu. „Tohuvabohu“ on hea sissevaade tema varasesse loomingusse ning pakub eesti lugejale võimaluse kogeda elu lihtsust ja keerukust ühtaegu.