Kolgas

Boriss Falkovi jutukogu „Kolgas“ koondab endas valiku novelle ja lühijutte, mis keskenduvad eluolule väikelinnas või maa-asulas, kus aeg näib kulgevat teises rütmis kui suurlinnas. Teose pealkiri viitab nii geograafilisele eraldatusele kui ka vaimsele seisundile – kolgas kui koht, kuhu ei ulatu suured sündmused, kuid kus elu ometi jätkub oma vaiksel, rutiinsel ja sageli igapäevase draamaga laetud viisil. Lugude keskmes on lihtsad inimesed oma igapäevase mure ja rõõmuga, nende sisemonoloogid, väikesed valikud ja tagasivaated möödunule.

Falkovi jutustamisviis on tähelepanelik ja vaikne – sündmused ei ole suured ega traagilised, ent nende mõju tegelaste sisemaailmale on selgelt tajutav. Lugeja ette kerkib maailm, kus inimene püüab end mõtestada oma ümbruse kaudu, olgu selleks loodus, teised inimesed või mälestused. Aja kulgemine, üksindus, lootus ja leppimine on korduvad teemad, mis annavad lugudele filosoofilise alatooni. Kirjanik kasutab nappi, ent täpset keelt, et edasi anda tegelaste sisepingeid ja keskkonna vaikset mõju – rõhutamata, kuid samas kõnekalt.

Boriss Falkov on vene keeles kirjutav autor, kelle looming on seotud Eesti kultuuriruumiga. Tema teosed avaldati peamiselt Nõukogude perioodil ja vahetult selle järel, käsitledes tihti piiripealseid teemasid identiteedi, kohanemise ja inimsuhete kohta postnõukogude kontekstis. „Kolgas“ ilmus kirjastuse Perioodika väljaandel, olles osa sellest kirjanduslikust voolust, mis keskendus väikese inimese maailmale ja tema paigale muutuvas ajas. Falkovi jutud on vaoshoitud, ent mõjuvad, pakkudes lugejale vaikseid, kuid mõtestatud pilke äärealade elusse ja sealsete inimeste mõttemaailma.