Nägemiseni, poisid!

Boriss Balteri jutustus „Nägemiseni, poisid!“, mis ilmus eesti keeles 1976. aastal sarjas „Loomingu Raamatukogu“, on tundlik ja realistlik lugu noorusest, sõprusest ja paratamatu elu muutumise hetkest. Teose keskmes on grupp koolipoisse, kelle elus on saabumas pöördepunkt: lapsepõlv jääb seljataha ja ees ootab määratlematu tulevik. Pealkiri on mitmetähenduslik – ühelt poolt lihtne hüvastijätt klassikaaslaste või suvega, teisalt ka sümboolne viide noorusaja lõppemisele. Balter kujutab seda üleminekut vaikse, ent selgelt tajutava melanhooliaga, kus rõõmsad hetked segunevad aimatava kaotuse ja kasvueelsete pingetega.

Tegevustik kulgeb vaikses tempos ja toetub rohkem sisemisele arengule kui välistele sündmustele. Lapsed mängivad, unistavad, vaieldavad, astuvad esimesi samme iseseisvuse poole. Suvi, milles jutustus aset leiab, on täis väikeseid avastusi ja pettumusi, mis jäävad noorte mällu alatiseks. Autor annab edasi tegelaste mõttemaailma vahetult ja empaatilise täpsusega, näidates, kuidas nad tajuvad ümbritsevat, teevad esimesi järeldusi elu kohta ning mõistavad, et ka lihtsad hetked võivad olla pöördumatud. Jutustuses puudub suur draama, kuid just see argine vaikne tonaalsus muudab teose mõjusaks ja usutavaks, luues ruumi äratundmiseks ka tänapäeva lugejale.

Boriss Balter (1927–1974) oli vene kirjanik ja stsenarist, kes kirjutas peamiselt noortest ja nende sisemaailmast. Tema teosed, sealhulgas „Nägemiseni, poisid!“, paistavad silma ausa ja idealiseerimata käsitluse poolest, kus lapse ja noore inimese kogemust võetakse tõsiselt ning käsitletakse süvenenult. Balteri loomingus ei leia didaktilist tooni ega lihtsustatud väärtushinnanguid, vaid tasakaalustatud ja realistlikku vaadet inimese kujunemisele. „Nägemiseni, poisid!“ jääb tema loomingu üheks meeldejäävamaks ja poeetilisemaks osaks, mis räägib ajast, mil kõik on alles ees – ja juba ka pöördumatult möödas.