Eesti maa-arhitektuurist

„Eesti maa-arhitektuurist” on ülevaatlik trükis, mis seab ühte pilti maaehitise kui terviku: hoonestuse tüübid, nende ajalis-ruumilise paigutuse ning kasutusloogika. Autor lähtub praktikust vaatenurgast ja kirjeldab, kuidas külade ajalooline struktuur, krundijaotus ja teedevõrk vormivad elamu, kõrvalhooned ja avalikud teenindushooned ühtseks keskkonnaks. Tekst liigub mineviku ja kaasaegse vahel, osutades, millised võtted korduvad ning kus on toimunud pöörded materjalis, konstruktsioonis ja planeerimises. Käsitluse tuum on rakenduslik: lugeja näeb, millest koosneb tüüpiline palkelamu ja kuidas selle kõrvale tekib praktiline hoov, milline on mõisakompleksi sisemine hierarhia ning kuidas uued ühepereelamud ja administratiivhooned on paigutatud olemasoleva mustri sisse. Kolmekeelne esitus võimaldab sama sisu jälgida paralleelsete terminitega, mis on abiks nii erialainimesele kui ka huvilisele, kes võrdleb sõnavara eri traditsioonides.

Väljaanne toetub rohketele värvifotodele ja slaididena talletatud näidetele, kus iga pilt kannab konkreetset sõlme: nurgaliide, karniisi joon, trepi ja sissepääsu suhe, piirde ja hoonevaheline rütm, teeraja ning haljastuse paigutus. Illustratsioonid ei ole kaunistus, vaid tõend; nende kõrvale seatud lühitekstid kirjeldavad, mis on tüüpiline ja mis erandlik, ning kuidas valik mõjutab kasutust. Paljud näited on vormistatud nii, et neid saab lugeda ka „kontrollnimekirjana”: mida arvestada renoveerimisel, kuidas säilitada proportsioon, millal vahetada materjal ilma iseloomu kaotamata. Nõnda tekib teejuht, mis aitab hinnata olemasoleva kvaliteeti ja otsustada sekkumise ulatust. Piltide valik katab ulatuse alates palkehitusest ja taluarhitektuuri koosseisust kuni 20. sajandi teise poole elamute ja avalike hooneteni; lugeja saab võrrelda eri ajastute lahendusi sama mõõdupuu järgi: koht, funktsioon, detail.

Raamat on kasulik nii omanikele, omavalitsuste ametnikele kui ka tudengitele, sest see annab ammendava lähtepildi, mille pealt teha ruumilisi otsuseid väljaspool linnasüdamikke. Käsitlus rõhutab, et maa-arhitektuuri väärtus ei tulene üksikust efektist, vaid koostegevusest: hoone töötab koos õue, piirde, teeraja ja maastikuga; muudatus ühes kohas nõuab kaalutletud sammu teises. Praktiline kasutusvõimalus on kahel moel. Esiteks sobib teos inventeerimise ettevalmistuseks: tuvastada tüüp, fikseerida iseloomulikud detailid, hinnata seisundit ja seada tööde järjekord. Teiseks toimib see võrdlusmaterjalina kavandamisel, kus olemasolevale ruumile otsitakse jätku: milline katusekalle, milline ava jaotus, milline värvilahendus hoiavad koos ümbruse rütmi. Läbiv hoiak on kainus ja mõõdukus — muuta nii, et paiga mälu jääks loetavaks ja uus lisandus töötaks sama loogika järgi, mis tegi senise lahenduse toimivaks.