Andrei Jegorov (1878-1954)

Boris Ensti monograafia „Andrei Jegorov (1878–1954)“ on põhjalik uurimus ühest olulisemast Eesti kunstnikust, kelle looming ulatub 20. sajandi esimesse poolde ja kelle tegevus on jätnud märgatava jälje kohaliku kunstielu arengusse. Raamat käsitleb Jegorovi elulugu, kunstiharidust ning tema kujunemist isikupäraseks maalikunstnikuks. Lähemalt vaadeldakse kunstniku tegevust Venemaal ja hiljem Eestis, kus ta oli seotud kunstihariduse andmise ja kunstielu organiseerimisega. Enst toob välja Jegorovi rolli Tallinna Kunsttööstuskooli õpetajana ning tema panuse Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühendusse.

Monograafia annab ülevaate Jegorovi loomingulisest teekonnast, tema eelistatud motiividest, tehnikatest ja stiililistest mõjutustest. Suurt tähelepanu pööratakse maastikumaalile, mis kujunes Jegorovi peamiseks žanriks. Tema tööd iseloomustab realistlik ja vaoshoitud laad, milles on tunda vene maalikooli mõjutusi, ent ka kohanemist Eesti looduse ja valgusega. Enst käsitleb üksikute teoste kujunemislugu ning pakub analüüse, mis põhinevad nii kompositsioonilistel kui ka temaatilistel kaalutlustel. Raamat sisaldab rohkelt reproduktsioone ja arhiivimaterjale, mis aitavad visuaalselt mõista kunstniku arengut ja isikupära.

Boris Enst oli eesti kunstiteadlane, kelle uurimisvaldkonnaks kujunesid peamiselt 20. sajandi Eesti kunstnikud ja kunstielu areng. Tema käsitlusviis on teaduslikult põhjalik, ent samas selge ja üldarusaadav, mistõttu tema monograafiad sobivad nii spetsialistidele kui ka kunstihuvilistele laiemalt. Raamat „Andrei Jegorov (1878–1954)“ jääb oluliseks allikaks kunstniku elu ja loomingu tundmaõppimisel, olles osa laiemast pingutusest dokumenteerida ja mõtestada Eesti kunstipärandit ning selle seoseid ajalooliste ja kultuuriliste protsessidega.