Kõige ilusam hobune

Boris Almazovi jutustus „Kõige ilusam hobune“ viib lugeja kooliellu, kus peategelaseks on kohmaka loomuga poiss Igor Ponomarjov, hüüdnimega Panama. Lugu algab igapäevaste olukordadega, milles Igor paistab silma oma oskamatuse ja ebakindlusega, kuid just nendes oludes hakkab kujunema tema iseloom. Teos näitab koolipoisi argiseid muresid ja väikeseid rõõme, aga ka pingutust, mida nõuab enda leidmine ja teiste tunnustuse võitmine. Erilise koha loos saab õpetaja Boriss Stepanovitš, kelle roll on olla noormehele suunajaks ja toeks.

Murrang saabub siis, kui Panama hakkab tegelema ratsaspordiga. Alguses pelglik ja ebakindel poiss avastab hobuste juures midagi, mis paneb teda teistmoodi mõtlema ja tegutsema. Ratsutamise ja hobuste eest hoolitsemise kaudu õpib ta kannatlikkust, visadust ja hoolivust. Loomade armastus muudab Igor Ponomarjovi sisemiselt tugevamaks ning aitab tal kasvada hellaks, sihikindlaks ja hingelt rikkaks inimeseks. Teos jutustab nii eneseületusest kui ka sellest, kuidas õiged valikud ja toetavad inimesed võivad noore inimese arengut pöördeliselt mõjutada. Hobused sümboliseerivad siin vabadust ja väärikust, mille poole peategelane püüdleb.

Boris Almazov (1931–2022) oli vene kirjanik, kes kirjutas peamiselt lastele ja noortele mõeldud jutustusi ja romaane. Tema loomingut iseloomustab soov kasvatada lugejas empaatiat, ausust ja austust elu väärtuste vastu. Almazovi teosed keskenduvad sageli noorte kasvamisele, vastutuse võtmisele ja suhetele looduse ning loomadega. „Kõige ilusam hobune“ on tüüpiline näide tema loomeviisist – see on õpetlik ja südamlik lugu, mis annab edasi arusaama, et tõeline jõud ei peitu välises osavuses, vaid sisemises meelekindluses ja hoolivuses.