Hea maja

Bonnie Burnardi „Hea maja“ on perekonnalugu, mille keskmes on mitme põlvkonna jooksul kujunevad suhted, valikud ja vaikimisi tehtud kokkulepped. Loo alguspunktiks on Bill ja Sylvia Chambersi abielu ning nende ühine elu, mis hargneb edasi pärast Sylvia ootamatut surma. Perekonna elu kulg ei ole määratud üksikute suurte sündmustega, vaid aastate jooksul kuhjuvate kogemuste, mälestuste ja vahepealsete pausidega. Tekst liigub ajas edasi ja tagasi, tuues esile mitmesuguseid vaatepunkte – laste, lastelaste, peretuttavate –, mille kaudu avaneb ka keskne kujund: maja kui ruum, milles mäletatakse, elatakse ja ollakse.

Burnard ei esita sündmusi lineaarselt, vaid laseb neil põimuda, nii et aeg ei ole taust, vaid pidev mõjutaja. Lapsed kasvavad suureks, teevad iseseisvaid otsuseid, eemaldudes vanematekodust, ent samas jäävad nähtamatud niidid neid siduma. Maja, millest räägitakse, ei ole pelgalt elukoht, vaid sümbol kestvusest, mis ei tähenda stabiilsust, vaid korduvat kohandumist. Pereliikmete valikud, ka need, mida ei põhjendata ega selgitata, moodustavad osa suuremast mustrist, mis muutub nähtavaks alles tagantjärele. Emotsioonid ei väljendu otsesõnu, vaid läbi vaikimiste, kõrvalpilkude ja katkestatud lausete.

„Hea maja“ ei otsi konflikti ega selle lahendust. See jälgib, kuidas inimesed elavad koos ja lahus, kuidas nad mäletavad teineteist ning kohanevad kaotuste, muutuste ja tavaliste päevadega. Lugu ei suuna lugejat ühele tõlgendusele, vaid pakub mitmekihilise kujutuse ajast, mis ei peatu ega tiku ennast seletama. Maja jääb alles – muutununa, uute seinte, esemete ja inimestega –, kuid seob endas kõike, mis kunagi juhtus või jäi juhtumata.