Surra tohib vaid äärmisel juhul

Bulgaariast pärit kirjaniku Bogomil Rajnovi romaan „Surra tohib vaid äärmisel juhul“ on kriminaalse alatooniga psühholoogiline põnevuslugu, milles põimuvad spioonifiktsioon, filosoofilised mõtisklused ja külma sõja aegne maailmatunnetus. Teose keskmes on eriteenistuste maailmas tegutsev agent, kelle ülesanne pole mitte ainult ellu jääda, vaid lahti harutada sündmustik, kus tõde on pidevas varjus ja lojaalsus muutlik. Pealkiri ise – lubamatus surra muidu kui äärmisel juhul – kannab endas nii iroonilist kui eksistentsiaalset varjundit, rõhutades, kui hapraks ja tingimuslikuks muutub elu keset ideoloogilisi vastasseise ja varjatud operatsioone.

Romaani süžee kulgeb läbi eri Euroopa linnade ja kultuuriliste kontekstide, tuues sisse mitmekesise tegelaskonna ning pingelise jälitusloo. Rajnov ei keskendu pelgalt tegevustikule, vaid ehitab tegelasi sisemiselt mitmekihilisteks, sageli vastuolulisteks isiksusteks, kelle dilemmad ulatuvad kaugemale missioonidest ja käskudest. Tema kirjeldused on detailsed, atmosfäärilised ja kohati filmilikud, mistõttu tekst mõjub elavalt ja visuaalselt. Autor kasutab teravmeelset dialoogi ja mõttekatkeid, mille kaudu tõstatab küsimusi identiteedist, vabadusest ja sellest, mida tähendab lojaalsus maailmas, kus kõik on pidevas muutumises.

Bogomil Rajnov (1922–2007) oli mitmekülgne bulgaaria kirjanik, kunstikriitik ja publitsist, kes sai tuntuks eeskätt oma luurepõnevikke käsitlevate romaanidega. Ta kuulus nende Ida-Euroopa autorite hulka, kes kasutas žanrikirjandust selleks, et analüüsida ühiskondlikke, eetilisi ja psühholoogilisi pingeid. Rajnovi teosed ei ole üksnes meelelahutuslikud, vaid sisaldavad ka tugevat mõtlemisainet ja kultuurilist konteksti, mis avardab lugeja pilku kaugemale klassikalisest kriminaalskeemist. „Surra tohib vaid äärmisel juhul“ kuulub tema tuntuimate teoste hulka ning on hea näide sellest, kuidas spioonikirjandus võib olla ühtaegu pingeline ja sügav.