Üks peiarijutt suurest sangarist...

Bix Pokupoja teos „Üks peiarijutt suurest sangarist... ...tema truust sõbrast, Haldjakestest, rändrüütlitest ja korradi Kuningatütrest” on mängulise ja keeleliselt väänleva vormiga fantaasialugu, mis parodeerib ja samas austab kangelaseeposte, muinasjuttude ja rüütlilugude traditsioone. Tegemist on teadlikult üle võlli keeratud rännakulooga, kus klassikalised tegelastüübid – vapper sangar, vankumatu sõber, haldjad, nõiad ja kuningatütar – on muudetud groteskseteks ja ootamatult inimlikeks kujudeks. Tekstis kasutatakse rohkelt keelemänge, sisekõnesid, vahepõikeid ning jutustaja vahetut sekkumist, luues kohati sürrealistliku, ent samas teravmeelse maailma.

Pealtnäha lihtne kangelaslugu kujuneb rännakuks, kus tähtis pole mitte sihtpunkt, vaid teekond ise – kohtumised kummaliste tegelastega, ootamatud pöörded ja sõpruse või truuduse eri tähenduste proovilepanek. Narratiiv on kihiline, täis popkultuuri vihjeid, allusioone ja teadlikke klišeede murdmisi. Jutustamislaad on vaba ja ulakas, autor ei pelga ropendamist, sihilikke anakronisme ega reeglite painutamist, kuid kõige selle taga on läbimõeldud struktuur ja lugu, mis uurib, mis juhtub, kui kangelaslikkus ja moraal segunevad inimliku segaduse ja naljaga. See ei ole laste muinasjutt, vaid täiskasvanulikum vaade fantaasialugudele, milles absurdsus teenib enesereflektiivset eesmärki.

Bix Pokupoeg on varjunimi, mille taha peitub autor, kes kasutab oma loomingus nii huumorit kui satiiri, et kõigutada kirjanduslikke konventsioone. „Üks peiarijutt...” sobib lugejale, kes hindab keelelist loomingulisust, ootamatuid pöördeid ja meta-irooniat, mis mängib lugemiskogemuse endaga. Kirjastuse Habemega Naine alt ilmununa paigutub see teos alternatiivkirjanduse ja kultuurilise vastuvoolu suunda, olles ühtaegu paroodia, austusavaldus ja keeleline eksperiment. See on raamat neile, kes naudivad narratiivi lagundamist ja uuesti kokkupanekut lugeja meelelahutuseks ja mõtiskluseks.