Hamelin pärast rotte

Bill Richardsoni romaan „Hamelin pärast rotte“ on fantaasiaküllane ja mõtlik edasiarendus tuntud muinasjutust vilepuhujast, kes päästis Hamelini linna rottidest, kuid jäi tasust ilma ja viis kättemaksuks linnast lapsed. Richardsoni teos asetub ajaliselt sündmuste järgsesse aega ning keskendub küsimusele: mis saab kogukonnast, kui see on kaotanud oma tuleviku – lapsed? Autor loob introspektiivse ja detailiderohke maailma, kus inimesed elavad minevikumälestuste varjus, otsides õigustust, lohutust ja lunastust oma tegude või tegematajätmiste eest. Romaanis põimuvad erinevate tegelaste vaatenurgad, moodustades mosaiikliku ülevaate ühest katkirebitud linnast.

Teose struktuur tugineb episoodilisele ülesehitusele: iga peatükk annab hääle uuele tegelasele – vanale õpetajale, leinavale emale, kohvikupidajale, või isegi rotile –, kelle kaudu avaneb järk-järgult, kuidas vilepuhuja lugu igat elu puudutanud on. Richardson uurib, milline on kollektiivne süü ja kuidas see kandub läbi vaikuse ja häbi. Samas ei puudu tekstist ka fantaasia- ja maagiarealistlikud motiivid, mis lisavad jutustusele ajatut müütilist mõõdet. Autor kasutab keelt lüürilise täpsusega, liikudes sujuvalt igapäevase ja allegoorilise tasandi vahel, rõhutades lugude jõudu inimeste mälu ja identiteedi kujundajana.

Bill Richardson on Kanada kirjanik, esseist ja raadiosaatejuht, kelle looming on sageli mänguline, samas intellektuaalselt kihiline. „Hamelin pärast rotte“ eristub tema teoste seas oma tumedama ja sügavama tooni poolest, olles ühtaegu modernne muinasjutt ja inimpsüühika uurimus. Richardson ei taotle lihtsat moraali, vaid suunab lugejat mõtisklema süü ja andestuse, ajaloo mõju ja vaikuse tähenduse üle. See romaan kõnetab lugejat, kes hindab kirjandust, mis julgeb küsida rohkem, kui vastata, ja suudab tuttava loo kaudu avada hoopis uusi küsimusi inimliku kogemuse kohta.