Vairāgyaśataka. Sada värssi ilmaelust loobumise kiituseks

„Vairāgyaśataka. Sada värssi ilmaelust loobumise kiituseks“ on sanskriti keeles kirjutatud värsikogu, mille autoriks peetakse Bhartharihari-nimelist mõtlejat ja luuletajat, kes tegutses arvatavasti 5. sajandil. Tegu on ühega tema kolmest tuntud šatakast ehk sajavärsikust, milles väljendub hinduliku maailmavaate keskne põhimõte: elu kaduvus, meelte illusoorsus ja sisemise vabaduse väärtustamine. Värsid peegelduvad kui vaimsed tähelepanekud maailma asjatusest ja kutsuvad loobuma maisest ihalusest, et saavutada rahu, taipamine ja ühtsus kõrgeima tõega. Teos kuulub klassikalise sanskriti luule kaanonisse ja on tuntud oma lakoonilise, ent kõneka stiili poolest.

Värsid käsitlevad elu erinevaid tahke: võimu, rikkust, naudinguid ja auahnust, aga ka vananemist, sõprust ja üksindust. Igas värsis kõlab vaikne, mõnikord sarkastiline, kuid alati selge kutse eemalduda maailma tühisusest ja pöörduda iseenda sissepoole. Tekst ei ole pelgalt abstraktne filosoofia, vaid sisaldab ka teravmeelseid kujundeid ja elutarkust, mis on omased India klassikalisele kirjandustraditsioonile. Käesolevas väljaandes on sanskritikeelsetele värssidele lisatud eestikeelne tõlge ja kommentaarid, mis aitavad mõista nii tekstide poeetikat kui ka filosoofilist sügavust. Värsside vormiline täpsus ja sisuline kaalutus moodustavad sümbioosi, mis kutsub lugejat mõtisklusele, mitte kiirele tarbimisele.

Bhartrhari isikust teatakse vähe, kuid tema nimi on sajandite jooksul seotud nii keelefilosoofia kui vaimse õpetuse maailmaga. Mõned allikad peavad teda keiserlikuks valitsejaks, kes loobus troonist, et pühenduda askeetlikule elule; teised seovad teda grammatikateaduse klassikaga. Tema tekstid – olgu luule või filosoofia – on jätnud märgatava jälje India mõtteloosse. „Vairāgyaśataka“ on selles traditsioonis üks tuntumaid ja enim tõlgitud teoseid, mis jõudis eesti keelde Tallinna Ülikooli orientalistika sariaraames, tuues kohaliku lugejani killukese maailma vaimsest kirjanduspärandist.