Bhagavadgita

„Bhagavadgita“ on osa India suurimast eeposest „Mahabharata“, mille maht ulatub ligi saja tuhande värsini. See tekst on omaette tervik, kus peategelaseks on Arjuna, kellele jumal Krõšna ilmub vahetult enne lahingut, et anda talle õpetus elu, kohuse ja jumaliku tee kohta. Teos on dialoog, milles põimuvad filosoofia, eetika ja religioon, luues käsitluse, mida peetakse hinduismi üheks tähtsaimaks pühakirjaks. Arjuna kõhklused ja Krõšna juhatus moodustavad aluse aruteluks inimliku eksistentsi ja vaimse tee üle, muutes „Bhagavadgita“ universaalseks käsitluseks inimese sisemistest võitlustest.

Tekst on saanud läbi aegade lugematul hulgal tõlgendusi, olles ühtaegu praktiline ja metafüüsiline. „Bhagavadgita“ õpetab tegema vahet tegevusel, mis on seotud isikliku kasu ja eneseteostusega, ning tegevusel, mis lähtub kohusest ja kõrgemast kutsumusest. Krõšna sõnum rõhutab, et inimese tõeline tee on loobuda kiindumustest ja tegutseda pühendunult, ilma viljade külge klammerdumata. Just see õpetus on kujundanud India mõttelugu ja religioosset praktikat, mõjutades mitmeid filosoofilisi koolkondi ja vaimulikke liikumisi. Teos on ühtaegu poeetiline ja õpetlik, olles suunatud nii lahinguväljal seisvale sõdurile kui ka igapäevaelu elavale inimesele.

„Bhagavadgita“ mõju on ulatunud kaugele üle India piiride. See on olnud inspiratsiooniallikaks nii idamaade mõtlejatele kui ka Euroopa filosoofidele ja kirjanikele, kelle hulgas leidub viiteid ja tõlgendusi alates romantikutest kuni 20. sajandi eksistentsialistideni. Paljudele lugejatele on teos sillaks idamaise ja lääneliku mõtte vahel, pakkudes sügavat arusaama elu tähendusest, hingest ja inimese kohast universumis. Eesti keeles on „Bhagavadgita“ ilmunud perioodikasarja väljaandena, andes võimaluse siinsele lugejale osa saada ühest maailma tähtsaimast filosoofilise ja religioosse kirjanduse tekstist.