Bhagavad Giita. Jumala laul

„Bhagavad Giita. Jumala laul“ on üks olulisemaid hinduismi pühakirju, mis on osa suurest eeposest „Mahabharata“. See tekst kujutab vestlust prints Ardžuna ja jumal Krišna vahel Kurukšetra lahinguväljal. Ardžuna kõhkleb, kas ta peaks sõdima oma sugulaste vastu, ning pöördub nõu ja juhatuse saamiseks Krišna poole. Teos avab elu ja kohuse tähenduse, rõhutades, et inimene ei peaks klammerduma maiste naudingute ega saavutuste külge, vaid otsima kõrgemat eesmärki ja ühendust jumalikuga.

Raamat käsitleb põhjalikult inimese sisemisi võitlusi ja vaimseid teid. Krišna õpetused puudutavad nii joogat, ohverdamist kui ka eneseületust, pakkudes selgitusi dharma ehk kohuse täitmise, karma ehk tegude tagajärgede ja mokša ehk vabanemise kohta. Giita sõnumi kese on üleskutse loobuda isiklikest ihadest ja suunata oma pühendumus täielikult Jumalale. Nii kujuneb see tekst igavikuliseks vaimseks juhendiks, mida loetakse ja tõlgendatakse tänapäevalgi erinevates kultuurides ja traditsioonides.

„Jumala laul“ ei ole pelgalt filosoofiline traktaat, vaid ka poeetiline ja hingestatud teos, mille rütm ja kujundid on läbi aegade inspireerinud nii õpetlasi, vaimulikke kui ka tavalisi lugejaid. Selle väärtus seisneb universaalses sõnumis: sisemise rahu ja jumaliku tõe leidmine ei sõltu välisest jõukusest ega võimust, vaid valmisolekust lahti lasta maisest kiindumusest. Seetõttu on „Bhagavad Giita“ saanud ülemaailmseks vaimseks allikaks, mis pakub sügavama mõistmise otsijale nii lohutust kui ka selget suunda.