Viletsuse komöödia. Poeem

Betti Alveri „Viletsuse komöödia“ on poeetiline ja ühiskonnakriitiline teos, mis valmis nõukogude okupatsiooni varjatud oludes, kuid nägi trükivalgust alles aastakümneid hiljem. Tegemist on allegoorilise poeemiga, mille kaudu autor käsitleb totalitaarse süsteemi absurdust, inimese väärikuse allasurumist ning vaimuvabaduse lämbumist. Teos on kirjutatud iroonilises ja samas traagilises võtmes, mängides komöödia vormiga, et kujutada tegelikult sügavalt traagilisi protsesse – vägivalla ja hirmu argistamist, truuduse ja reetmise kokkusulamist, inimese lagunemist süsteemi surve all.

Poee­mi tegevustik on vormilt teatraalne, tegelased stiliseeritud ja tähenduslikud, peegeldades süsteemi mehhanisme ning selle mõju indiviidile. Dialoogides ja kujundites põimuvad ühiskondlik satiir ja eksistentsiaalne küsimus: mis jääb inimesest alles siis, kui ta loobub oma südametunnistusest? Alveri keelekasutus on tihe ja täpne, rikas allusioonidest ja sisemistest kontrastidest. Teose tonaalsus kõigub iroonilise teravuse ja sügava kaastunde vahel, pannes lugeja mõistma, kui palju valgust võib vajada üksik inimene, et mitte vajuda pimedusse. „Viletsuse komöödia“ ei ole pelgalt ajastutruu tunnistus, vaid eetiline manifest, mis kehtib ka väljaspool oma ajalugu.

Betti Alver (1906–1989) oli üks silmapaistvamaid eesti luuletajaid, kelle looming ulatub 1920. aastate modernismist läbi vaikimise ja vaikimisejärgse aja 1960.–1980. aastate süvenenud sõnakultuurini. Pärast Teist maailmasõda ta vaikis avalikust kirjanduselust aastakümneid, avaldades taas alles 1960. aastate lõpus. „Viletsuse komöödia“ on tema hilise loomingu keskne teos, mis kehastab tema moraalset selgroogu ja keelelist meistrlikkust. See poeemi ei ole mitte ainult kirjanduslik saavutus, vaid ka südametunnistuse dokument, mis jääb tähenduslikuks ka uutes poliitilistes ja ühiskondlikes kontekstides.