Üle aegade Assamalla. Luuletusi ja poeeme 1931-1988

Betti Alveri kogumik „Üle aegade Assamalla. Luuletusi ja poeeme 1931–1988” koondab enam kui poole sajandi jooksul kirjutatud luulet, mis peegeldab autori isikupärast poeetilist käekirja ning vaimset vastupanu keerulistes ajaloosündmustes. Teos sisaldab nii varast värsslüürikat kui ka küpsemaid, filosoofilisema alatooniga tekste, milles põimuvad eksistentsiaalne mõtisklus, keeleline virtuoossus ja sümbolistlik kujundiloome. Luuletustes kerkivad esile nii kultuurilised kui ka isiklikud mälukihid, mille keskmesse tõuseb sageli kodupaik Assamalla – mitte pelgalt geograafilise paigana, vaid sisemaastikuna, mis ühendab autori ajaga ja iseendaga. Kogumikus leiduvad poeemi vormis tekstid laienevad isiklikust rahvuslikule ja üldinimlikule, osutades Alveri võimele mõtestada laiahaardeliselt elu, keelt ja ajalugu.

Valitud tekstid on paigutatud ajaliselt, võimaldades lugejal jälgida Alveri luule arengut tema loometee algusest kuni hilisloominguni. Esindatud on nii 1930. aastate siuglev rütm ja vaimukus, hilisemate kümnendite eksistentsiaalne süvenemine kui ka vaoshoitud iroonia nõukogudeaegses luules. Korduvad teemad on vaikuse kõnekus, inimese vastutus oma aja ees ning sõna vägi moraalse orientiiri hoidjana. Alveri luulet iseloomustab haruldane vormiline täpsus, mille taga on sügavalt eetiline hoiak – soov mitte alandada keelt ega lugejat. Tema tekstides puudub sentimentaalsus, kuid neis on intensiivne sisemine valgus, mis suudab talletada nii elu ilu kui traagika väärikalt ja tundlikult. Kogumik on kujundatud terviklikuks poeetiliseks kaareks, mis hoiab lugejat süvenenult kaasas läbi mitme ajastulise ja isikliku mõõtme.

Betti Alver (1906–1989) oli üks silmapaistvamaid eesti luuletajaid, kes kuulub nn Arbujate ringi ja kelle loomingulist häält iseloomustab intellektuaalsus, vormi nõudlikkus ja eetiline keskendumine. Teise maailmasõja järgne vaikusperiood katkestati alles 1960. aastatel, mil Alver naasis luulega taas avalikkuse ette, kandes endas kogemusi nii isiklikust kaotusest kui kultuurilisest allasurumisest. Tema looming on olnud mitmele põlvkonnale väärtusorientiir ning tema luule mõju ulatub eesti kirjanduses kaugele. „Üle