Luuletused ja poeemid

„Luuletused ja poeemid” on Betti Alveri loomingut koondav kogu, mille avaldas kirjastus Vaba Eesti 1956. aastal paguluses. Kogumik püüab anda võimalikult täieliku ülevaate autori luuleloomingust seisuga 1956, koondades teosed, mis olid trükis ilmunud ajavahemikus 1931–1943. Nii on teos ühtaegu nii kunstiline tervik kui ka dokument oma ajast, kuna see toob lugejani suure osa Alveri loomingust, mis Nõukogude Eestis tollal enamasti ei olnud kättesaadav. Kogumiku alguses on Ants Orase põhjalik saatesõna, mis käsitleb Alveri positsiooni eesti kirjanduses ja tema poeetilist eripära.

Kogumiku sisu hõlmab mitmeid olulisi osi: seal on Alveri esimene luulekogu „Tolm ja tuli” (1936), seni kogumata lüürilised tekstid, valik poeeme ning eraldi tsükkel „Lahtine leht”. Tekstid annavad tunnistust Alveri poeetilisest küpsusest, mille keskmes on elu ja surma, armastuse ja üksinduse, vabaduse ja saatuse teemad. Tema luulele on omane intellektuaalne sügavus, filosoofiline taust ja keeleline täpsus. Poeemid laiendavad tema loomingulist ampluaad, lisades narratiivset pinget ja kujundlikku rikkust, mis seob isikliku kogemuse universaalsete küsimustega. „Luuletused ja poeemid” pakub seega tervikliku pildi Alveri loomeperioodist enne Teist maailmasõda ja sellele järgnenud vaikust.

Betti Alver (1906–1989) on eesti luuleklassik, keda peetakse üheks arbujate põlvkonna silmapaistvamaks esindajaks. Tema looming on mõjutanud sügavalt eesti luule arengut oma mõttetiheduse, vormilise täpsuse ja keelelise ilu tõttu. Alveri esikkogu „Tolm ja tuli” tõi ta kohe kirjandusellu suure jõuga, kuid pärast Teist maailmasõda ja nõukogude võimu kehtestamist ta aastakümneid ei avaldanud. Alles 1960. aastatel naasis ta eesti kirjandusse, olles selleks ajaks juba legendaarne nimi. „Luuletused ja poeemid” paguluses on tähtis väljaanne, sest see säilitas ja vahendas tema loomingut ajal, mil kodumaal seda teha ei saanud.