Lendav linn. Luuletused ja poeemid

Betti Alveri kogumik „Lendav linn. Luuletused ja poeemid” koondab ühte köitesse valiku tema küpse perioodi luulest ning mitmeid varasemalt avaldatud, kuid tähenduslikke poeeme. Teos kajastab Alverile omast sügavat keelekasutust, klassikalist vormiteadlikkust ja filosoofilist süvenemist. „Lendav linn” on kujund, mis viitab unistusele, vaimsele vabadusele ja inimhinge kõrgusele – sümbol, mille kaudu peegelduvad nii isiklikud kui ajaloolised kogemused. Luuletustes leidub motiive inimese moraalsest vastutusest, ajaloost ja loovuse püsivast tähendusest, kuid ka loodusest ja sisemaailmast, mille kaudu autor avab enda ja lugeja vahelise vaikiva dialoogi.

Kogu poeemid – nende seas ka varasemalt tuntud „Jõhvikavald” ja „Tähetund” – pakuvad mõttetihedat ja sügava alltekstiga lugemiselamust. Alveri luule on vormiliselt range, sageli rütmiline ja riimiline, kuid sisult mitmekihiline. Ta kasutab tihti allegooriat ja sümboleid, luues ruumi nii konkreetsetele vihjetele kui üldinimlikule tunnetusele. „Lendav linn” ei ole pelgalt tagasivaade, vaid ka luuleline seisukohavõtt – vaikne, kuid kindlameelne sõna väärikuse ja mõtlemise nimel. See on raamat, kus isiklik ja ajalooline kogemus saavad esteetiliselt koondatud ja kujundlikult võimendatud kujul kirjalikuks mäluks.

Betti Alver (1906–1989) oli üks silmapaistvamaid eesti luuletajaid, kes kuulub nn arbujate põlvkonda. Tema loomingule on iseloomulik sügav eetiline mõõde, kujundite tihedus ning tundlik keelekasutus. Pärast pikka loomingulist vaikust stalinistliku surveperioodi tõttu naasis ta 1950ndate lõpul kirjandusellu uue selguse ja vormilise küpsusega. „Lendav linn” on üks tähenduslikumaid kogumikke tema hilisloomingus, andes tunnistust nii vaimse vastupanu kui luule kestvusest kiiresti muutuvas maailmas.