Igamees enda eest

Romaan „Igamees enda eest” kujutab Beryl Bainbridge’i vaatenurka kuulsa reisilaeva *Titanicu* hukkumise eelsetest ja järgnevatest sündmustest. Teose minategelane on noor aristokraat Morgan, kelle isiklikud motiivid – soov rikkaks saada ja paremasse seltskonda kuuluda – viivad ta sellel saatuslikul reisil Ameerikasse. Bainbridge loob sihilikult ambivalentsed tegelased, kelle ambitsioonid, tunded ja teod põrkuvad kokku piiratud ruumis, kus luksuslik interjöör varjab endas sisemist üksindust ja elu banaalsust. Üheainsa reisi jooksul avaneb terve läbilõige ühiskonnaklasside kontrastidest ning inimeseks olemise keerukusest.

Lugu liigub osaliselt dokumentaalses laadis, kuid Bainbridge ei taotle ajaloolist täpsust – teda huvitab rohkem psühholoogiline dünaamika ja moraalne kaos. Morgan ei ole tüüpiline kangelane, vaid pigem pealtvaataja ja manipulaator, kelle kaudu vaadeldakse, kuidas kriisid toovad inimestes esile nii halastuse kui ka isekuse. Autori stiil on napp ja sugestiivne, keskendudes väikestele žestidele ja tähendusrikastele hetkedele. Pingestatus kasvab koos teadmisega, et laev on teel oma hukule, kuid tegelaste siseheitlused jäävad lugejale veelgi haaravamaks kui katastroofi väline kulg. Bainbridge käsitleb ellujäämist mitte kui füüsilist fakti, vaid kui moraalset otsust, millel on pikaajalised tagajärjed.

Beryl Bainbridge (1932–2010) oli briti kirjanik, keda hinnati tema võime eest ühendada ajaloolisi sündmusi musta huumoriga ja sügava psühholoogilise vaatlusoskusega. Tema loomingus leidub sageli traagilisi, ent samas absurdseid situatsioone, kus tegelaste sisemaailm on vähemalt sama oluline kui toimuv ise. Bainbridge’i teosed on korduvalt pälvinud Booker Prize’i nominatsioone ning tema hilisem looming, sealhulgas „Igamees enda eest”, näitab autori küpsust ja tugevat stilistilist kontrolli. Tegu on kirjanikuga, kelle proosa suudab tabada inimloomuse varjatud kihte ka ajaloo suurte sündmuste taustal.