Dialektika ülistus. Luulet 1918-1956

„Dialektika ülistus. Luulet 1918–1956“ koondab saksa kirjaniku Bertolt Brechti luulet mitmelt loomeperioodilt, hõlmates tema loomingut alates Esimese maailmasõja järgsetest aastatest kuni surmaeelse ajani. Valimik pakub sisuka ülevaate Brechti ideelisest ja poeetilisest arengust, milles kajastuvad ajastu murrangud, revolutsioonilised meeleolud, paguluskogemused ning sotsiaalne vastutus. Luuletused on tõlgitud eesti keelde viisil, mis säilitab Brechti jõulise tonaalsuse ja otsekohesuse, samas võimaldades ligipääsu tema kujundite tihedusele ja mõttekihistustele.

Brechti luule on tuntud oma ratsionaalsuse, ühiskonnakriitilisuse ja didaktilise suunitluse poolest. Ta ei kirjuta niivõrd enesereflektiivset lüürikat kui arutlevat ja suunavat poeesiat, mille eesmärk on muuta lugejat teadlikumaks ning kutsuda teda mõtlema ühiskondlike protsesside üle. Kogumikus leidub nii lühikesi, aforistlikke mõtisklusi kui ka pikemaid, filosoofilisi tekste, kus Brecht kasutab dialektilist meetodit, asetades vastandlikud seisukohad kõrvuti või pannes need omavahel vaidlusesse. Ta pöördub sageli ajalooliste ja poliitiliste kujundite poole, sidudes isikliku kogemuse ühiskondliku üldistusega. Isegi armastusest või loodusest kõneldes säilib kriitiline ja analüütiline alatoon.

Bertolt Brecht (1898–1956) oli saksa näitekirjanik, luuletaja ja teatriteoreetik, kelle looming on jätnud sügava jälje 20. sajandi kirjandusse ja teatrisse. Ta oli epilise teatri üks rajajaid, kelle eesmärk oli ärgitada vaatajat ja lugejat mitte kaasa elama, vaid kaasa mõtlema. Brechti looming kujunes tugevalt marksistliku maailmavaate mõjul ning teda mõjutasid poliitilised murrangud, sõjad ja isiklikud pagemised. Tema luule oli alati seotud tegutsemise ja vastutuse küsimusega – kunst ei tohtinud tema silmis olla pelk ilu ega lohutus, vaid pidi olema sekkumine ja suunamine. See vaade ilmneb tugevalt ka käesolevas kogumikus.