... ja surma sai edasi lükata!

„… ja surma sai edasi lükata!” on Bernhard Lehepuu mälestusteraamatu teine osa, mis tugineb tema pikaajalisele töökogemusele anestesioloogina Tallinna keskhaiglas. Kui esimeses osas „Kui valud vähenesid…” meenutas autor oma lapsepõlve, õpinguid ja esimesi samme arstipraktikas, siis siin keskendutakse täielikult tööle haigla operatsioonisaalis. Teos annab lugejale pildi, milline oli anestesioloogi igapäevane vastutus, kuidas arenesid ravimeetodid ja milliseid võimalusi pakkus tollane meditsiin keeruliste seisundite lahendamisel.

Raamat on ühtaegu nii isiklik tagasivaade kui ka erialane ülevaade. Autor kirjeldab põhjalikumalt kasutatud ravimeid ja aparatuuri, tuues esile nende rolli patsiendi elus hoidmisel ja valude vähendamisel. Lugeja saab aimu, millised väljakutsed ja ootamatud olukorrad on lahutamatu osa anestesioloogi tööst. Samuti on teoses olulisel kohal inimlik pool – arsti ja patsiendi suhe, kolleegide vaheline koostöö ning pidev valmisolek teha kiireid otsuseid, mis võivad määrata elu ja surma piiri.

Bernhard Lehepuu töötas Tallinna keskhaiglas anestesioloogina ligi pool sajandit, andes märkimisväärse panuse Eesti meditsiini arengusse. Tema mälestusteraamatud pakuvad ainulaadset sissevaadet haigla sisemaailma ja arstide igapäevatöösse ajastul, mil meditsiinitehnika ja -võimalused olid pidevas muutumises. Lehepuu tekstid ühendavad erialase täpsuse ja inimliku soojuse, jäädvustades nii ühe arsti isikliku elukäigu kui ka laiemalt Eesti tervishoiu ajaloo olulisi tahke.