Tunnel
Tunnel
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Eesti Raamat | 1973
- 279 lk | Kõvakaaneline | 132 x 206 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Bernhard Kellermanni romaan „Tunnel“ on tehnoloogiline ja ühiskondlik utoopia, mis ilmus esmakordselt 1913. aastal ning on tõlgitud eesti keelde 1973. aastal. Teose keskmes on hiiglaslik ja ambitsioonikas ettevõtmine — Atlantit ühendava allveetunneli ehitamine Ameerika ja Euroopa vahel. See monumentaalne ehitusprojekt ei ole üksnes tehniline väljakutse, vaid ka sümbol inimkonna püüdlusest kontrollida loodust ja määratleda oma tulevikku. Romaan jälgib ettevõtte juhi Allan'i ja tema kaastöötajate elu ning töö kaudu inimkonna tehnoloogilist ambitsiooni, eetilisi dilemmasid ja ühiskondlikku lõhestatust, mis kaasnevad suurte muutuste ajastuga.
„Tunnel“ ei keskendu ainult inseneritehnilisele visioonile, vaid ka selle mõju analüüsimisele — millised on tagajärjed inimestele, kes töötavad aastakümneid maa all; millised sotsiaalsed, psühholoogilised ja poliitilised pinged kerkivad esile, kui projekt venib, kurnab ja ähvardab muutuda utoopilisest ideest düstoopiliseks eksperimendiks. Kellermann näitab, kuidas tehnika võib olla nii lootuse kui hävingu allikaks: tunnel ühendab mandreid, aga lõhub inimesi. Tugevas rollis on meedia, rahva ootused ja kapitali mõju, mis kõik mõjutavad projekti kulgu ja selle tähendust ühiskonnas. Romaan on tempokas ja visuaalne, suudab haarata nii teadusfantastikat hindavat kui ühiskonnakriitilist mõtet otsivat lugejat.
Bernhard Kellermann (1879–1951) oli saksa kirjanik ja ajakirjanik, kes saavutas laialdase tuntuse just romaaniga „Tunnel“. Teose edu oli suur nii enne Esimest maailmasõda kui ka hiljem, kui see sai tõuke uutest tehnoloogilistest arengutest ja maailmakorra muutumisest. Kellermanni loomingus põimuvad realism, tulevikuvisioon ja ühiskondlik tundlikkus. „Tunnel“ kuulub 20. sajandi alguse tehnoloogilise utoopia klassikasse, olles üks esimesi teoseid, mis käsitleb suurprojektide mõju inimesele mitte ainult saavutuse, vaid ka ohvrite ja vastuolude kaudu. Eesti keelde tõlgituna mõjub romaan endiselt ajakohasena oma küsimuses: kas inimene suudab juhtida progressi, või hakkab progress juhtima inimest?
