Jangtse

Bernhard Kellermanni jutustus Jangtse viib lugeja aurulaevale, mis liigub mööda Jangtse ülemjooksu lämmatavas suvekuumuses. Tekst hoiab pilgu väikesel reisijate seltskonnal ja sellest kasvaval inimlikul draamal: jutustaja näeb, kuidas juhuslik koosolek toob esile jõujooned, mis ulatuvad kaugemale pardasuhteist – kolonialismi vari, kohalike võimuvõrgustike varjatud loogika ja võõra pilgu piirid. Saksa väljaannete sisukirjeldused rõhutavad auriku Tschung-Kingi sulgunud ruumi ning vastasseisu looduse hooletu hiiglaslikkuse ja inimese hapra enesekindluse vahel; tõlgendusvõti ongi tähelepanu sellele, kuidas jõgi ja palavik aeglustavad moraalseid otsuseid ning lükkavad tegelased halli tsooni. Jutustus ei paku eksootilist pildialbumit, vaid laseb sündmustel rulluda nappide märkide kaudu, nii et pinget hoiavad pausid, vaikused ja liikumised tekil.

Eesti väljaanne kuulub Loomingu Raamatukogu sarja ning on tõlgitud saksa keelest. Tõlke tegi Katrin Kaugver; toimetas Terje Kuusik. Mõnele eksemplarile lisatud järelsõna avab raamatu tausta ning nihutab tähelepanu pealtnäha seiklusliku süžee tagant keele ja perspektiivi küsimustele – kuidas jutustaja hääle neutraalsus muutub ruumiks, kuhu mahub nii süü kui ka õigustus. Sarjale omane kompositsioon – kompaktne maht, tihe lõigustik – teenib siin hästi rütmi, kus pinge tekib eelkõige sotsiaalsetest ja kultuurilistest katkestustest. Raamatupoed ja kataloogid märgivad teose LR-numbrina 24 ning rõhutavad, et tegu on jutustusega; see raamib lugemise ootuse ja suunab tähelepanu tegevuse asemel vaatluselisele mõõtmele. Kujunduse ja sarjailme asketism hoiab fookuse sõnal, mitte illustratsioonil.

Bernhard Kellermann oli saksa prosaist, kelle looming liikus populaarsete romaanide ja reisikogemuse najal sündinud jutustuste vahel. Kirjaniku nimega seostub moderniseerumise ja koloniaalse kokkupuute piiripealne käsitlus: teda huvitas, kuidas tehnika, kaubandus ja liikumine muudavad võõrastuse vorme ning tõstavad esile juhuse rolli inimese saatuses. Jangtse paigutub sellesse registrisse täpselt – laev kui mudelühiskond, jõgi kui looduslik paratamatus, mis sunnib tegelasi oma positsioone ümber hindama. Kellermann hoiab retoorika madalal, laseb situatsioonidel rääkida ning nihutab tegevuse fookuse välisest sisemisse: vastutuse, hirmu ja eneseõigustuse mikrolugudesse. Autori bibliograafia osutab Aasia-ainelistele tekstidele, mille kogemus annab siin raamatu vaatlusviisile kindla aluse.