Serengeti ei tohi surra

Bernhard Grzimeki raamat „Serengeti ei tohi surra“ on autobiograafiline ja samas looduskaitseline teos, milles autor kirjeldab oma retki Aafrikasse ning sealset erakordset loodust. Raamatu algus viib lugeja lennukisse, kust avaneb vaade Euroopa maastikele, kuid peagi siirdub jutustus edasi Aafrika suunas – mandrile, mis sai Grzimeki elutöö keskuseks. Teos valmis Grzimeki ja tema poja Michaeli ekspeditsioonide põhjal ning avab Serengeti rahvuspargi looduse, loomade rändeteed ja inimtegevusest tulenevad ohud. Raamat on ühtaegu reisikiri, teaduslik dokument ja liigutav isiklik tunnistus.

„Serengeti ei tohi surra“ keskne sõnum on looduse kaitsmise vajadus. Grzimek rõhutab, et inimkonna kohus on tagada metsikute loomade ja nende elukeskkonna säilimine, isegi kui majanduslik surve ja rahvastiku kasv ähvardavad loodust hävitada. Teos toob esile Serengeti savannide majesteetliku ilu ja loomade ränded, mis moodustavad ühe maailma suurima loodusnähtuse. Samal ajal ei varja autor ka raskusi ja isiklikke traagilisi hetki – tema poeg Michael hukkus Aafrikas lennuõnnetuses, kuid isa pühendas oma töö ja raamatu mälestuse pojale ning looduskaitseideaalidele. Seetõttu kannab teos lisaks teaduslikule väärtusele ka sügavat emotsionaalset mõõdet.

Bernhard Grzimek (1909–1987) oli saksa zooloog, looduskaitsja ja loomaaiadirektor, keda tuntakse eelkõige tema tegevuse poolest Frankfurtis ja Aafrikas. Tema juhtimisel kujunes Frankfurdi loomaaed pärast Teist maailmasõda üheks silmapaistvamaks Euroopas. Grzimek pühendas suure osa oma elust looduse kaitsmisele ning tema ja poja film „Serengeti Shall Not Die“ pälvis 1960. aastal Oscari parima dokumentaalfilmi kategoorias. Sama nime kandev raamat kinnistas tema rahvusvahelist tuntust ning tõi looduskaitseküsimused laiema lugejaskonna ette. „Serengeti ei tohi surra“ on tema pärandi keskne teos, mis on jäänud oluliseks lugemiseks kõigile, keda huvitab looduse hoidmine ja inimeste vastutus selle ees.