Sinine värav

Bernard Kangro romaan „Sinine värav” jutustab identiteedi ja kuuluvustunde teemadest läbi peategelase, sõjapõgenikust Fromhold Hagivangi, keda Rootsis tuntakse hoopis teise nime all – Ants Kibenet. Pealtnäha on ta uue elu üles ehitanud sillaehitajana, kuid sisimas kannab ta endiselt kaasa oma minevikku, ameti ja nimega seotud juuri. Süžeeline pööre saabub, kui ta saab teada, et Rootsit külastab turismigrupi koosseisus mees, kes kannab tema pärisnime – Fromhold Hagivang. Peategelase jaoks muutub see hetk pingestatud ja kummastavaks, kuna ainus võimalik seletus tundub olevat, et tulija on tema sõjas kadunuks jäänud onupoeg.

Romaan käsitleb identiteedi kihistumist ja hargnemist, mis tekib paguluses elades. Fromholdi minevik ja olevik ei haaku loogiliselt – ühelt poolt vajadus varjata ennast, teisalt sisemine vajadus säilitada omaenda lugu ja tõde. Bernard Kangro seob need teemad sümboolsete elementidega, nagu mereäärne kohtumine või ajalehe uudis, mis kannavad endas nii igatsust kui ka lahendamata pingeid. Peategelase siseheitlused, mälestused ja ootamatult taaselustuvad seosed kodumaaga toovad esile pagulaskirjandusele iseloomuliku vastuolu – füüsiline kaugus kodumaast ei tähenda selle emotsionaalset kadumist.

Bernard Kangro (1910–1994) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja kirjandusteadlane, kes tegutses alates Teisest maailmasõjast pagulasena Rootsis. Ta oli üks Eesti Kirjanike Kooperatiivi asutajaid ja ajakirja *Tulimuld* peatoimetaja. Tema loomingus on keskseteks teemadeks kodumaalt lahkumise valu, kultuuriline järjepidevus ja inimese sisemine kompass identiteedi säilitamisel. „Sinine värav” kuulub Kangro pagulusromaanide hulka, kus ta ühendab realistliku ja introspektiivse kirjutamislaadi, andes hääle inimestele, kelle elu jäi kahe maailma vahele.