Seitsmes päev. Linus Asseri päevik

Bernard Kangro romaan „Seitsmes päev. Linus Asseri päevik“ on introspektiivne ja ajalooteadlik teos, mis esitab peategelase, Linus Asseri, päevikuvormis mõtisklusi ja meenutusi paguluses elamise kogemusest. Teos avaneb rahulikult kulgevas rütmis, kus päevad sulanduvad refleksioonideks identiteedi, kuuluvuse ja ajaloo üle. Nagu vihjab ka pealkiri, liigub tekst sümboolses nädalatsüklis, kus „seitsmes päev“ märgib mingit kokkuvõtlikku, vaimse või eksistentsiaalse seisundi saavutamist. Päevikuvorm võimaldab autoril ühendada isiklikku ja filosoofilist, meenutada elu Eestis ning peegeldada sisepagulust Rootsi ühiskonnas.

Romaani keskmes on Linus Asser, endine õpetlane ja intellektuaal, kes püüab mõista oma elu tähendust pärast kodumaalt lahkumist. Tema vaatlused puudutavad argipäeva, kirjandust, poliitikat ja inimsuhteid, kuid kõike seda saadab alalhoidlik melanhoolia ja ajataju, mis iseloomustab vananeva inimese pilku. Tagasivaated sõjaeelsele Eestile ja iseseisvuse kaotusele on läbipõimunud filosoofiliste arutlustega ajalikkuse, kultuuripärandi ja mälu teemadel. Linus Asseri enesesse suunatud dialoog muutub ühtlasi pagulaseksistentsi üldistuseks – elu kaotatud keele- ja ruumilise keskkonna äärealadel.

Bernard Kangro (1910–1994) oli eesti poeet, prosaist ja kultuuriloolane, kes emigreerus 1944. aastal Rootsi ning tegutses seal kirjandusajakirja „Tulimuld“ toimetajana ja eesti kirjanduse edendajana paguluses. Tema loomingut iseloomustab poeetiline keel, mälutundlikkus ning sügav side Eesti kultuuri ja loodusega. „Seitsmes päev“ kuulub Kangro hilisemasse loomeperioodi ja esindab tema introspektiivset, rahulikku ja ajalooliselt teadlikku stiili, pakkudes väärtuslikku pilguheitu mitte ainult üksikisiku, vaid ka rahvusliku trauma ja identiteedi seisukohalt.