Puud kõnnivad kaugemale

Samal ajal, kui ta "horisondi taga" kirjastatakse täielikku jama, kirjutab Kangro värsse, mis kogu oma hillitsetuses mõjuvad kohati karjena vaikuses: "Skoone külmanud lumetu lagendik, mitte ühtegi hingelist kuski. Raagus puud, tinased katused.
Millal läksin nii armetult eksi? Asja kõndisin Oeküla põldudel täisikevadises päikesekümbluses. Lõoke lõõritas otse mu juustes, ubinhein tärkas varvaste vahelt, tee viipas vastu kui sõbralik käsi. Raagus puud, tinased katused.
Tühjus surub nüüd rõnga koomale: Raagus puud, tinased katused.
Miljonid kuski horisondi taga vaevlevad kõledas üksinduses.
Luulet tsüklitest "Absurdne aeg", "Puud kõnnivad kaugemale" ja "Kojutulek Kihvakaaniast".