Puud kõnnivad kaugemale

Bernard Kangro luulekogu „Puud kõnnivad kaugemale“ kuulub tema paguluses ilmunud teoste hulka ja kannab endas nii äratundmist kui ka igatsust, mis iseloomustas tema loomingut pärast Eestist lahkumist. Kogu pealkiri loob metafoorse kujundi liikumisest ja eemaldumisest – puud, mis tavaliselt seistakse paigal, liiguvad siin eemale, justkui märgina inimese võimetusest oma juuri hoida või nende kaotamise paratamatusest. See liikumine pole kiire ega järsk, vaid pigem aeglane eemaldumine, millega kaasneb vaikne nukrus ja samas leppimise tunnetus. Nõnda kujuneb kogu keskseks teemaks sisemine rännak ja vaimne kaugus kodumaast, millel on jäänud ajas kindel, ent üha hägunev kuju.

Kangro keelekasutus on siinses kogus iseloomulikult tihe ja kujundlik. Tema luulet iseloomustab sügav loodustunnetus, mälestuste kihistus ja tunnetuslik kohalolu, mis asendub sageli ruumilise võõrandumisega. Lugeja ees avanevad maastikud, kus minevik ja olevik põimuvad – kodumaa pildid, lapsepõlvemälestused, unenäolised seisundid ning isiklikud, sageli sümboolsed motiivid. Paljud tekstid on meditatiivse alatooniga, kõneledes vaikusest, ajast ja üksildusest, ent neis heliseb ka keeleline täpsus ja Kangrole omane muusikaline rütm. Luulekogu ei ole loetav ainult ühe tunnetuse pinnalt, vaid avab end kihtidena, sõltuvalt lugeja valmidusest selle aeglasesse liikumisse kaasa minna.

Bernard Kangro (1910–1994) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja kirjandusteadlane, kes pärast Teist maailmasõda emigreerus Rootsi. Ta oli üks Eesti Kirjanike Kooperatiivi asutajaid ja pikka aega kultuuriajakirja „Tulimuld“ toimetaja. Kangro loomingus põimuvad ajalugu, loodus ja mälu sageli identiteediküsimustega, eriti pagulaskogemuse taustal. Tema hilisem luule, sealhulgas „Puud kõnnivad kaugemale“, peegeldab süvenenud elutunnetust ning rahuliku tooni taga peituvat valusat teadvustust kadumise ja jätkumise piirialal.