Puu saarel on alles

„Puu saarel on alles“ on Bernard Kangro Joonatani-triloogia kolmas osa, mis järgneb romaanidele „Joonatan, kadunud veli“ ja „Öö astmes x“. Kuigi teos seostub varasemate osadega, on see sündmustikult iseseisev ja loob omaette terviku. Lugu keskendub Joonatani viibimisele saarel, kuhu ta satub pärast eelnevates osades kujutatud kokkutulekut ja kohtumisi. Saareelu pole siin aga idülliline ega muretu – pigem on see enesega arvepidamine, puhastustuli, kus peategelane seisab silmitsi nii mineviku kui ka oleviku painetega. Romaani tegevus toimub ühe päeva jooksul, ent selle piirides avaneb lugejale terve sisemiste ja väliste konfliktide maailm.

Kangro romaanis on oluline pidev pinge argireaalsuse ja unenäoliste, ootamatute olukordade vahel. Joonatan ootab Mirjamiga kohtumist, ent narratiiv liigub ootamatute käänakute kaudu, avades peategelase eksistentsiaalset rännakut. Lugeja viiakse saare piiratud ruumi kaudu laiema kodumaa ja ajaloo teemadeni, sest Joonatan kehastab inimest, kes tuleb tagasi anastatud kodumaale ja peab seal uuesti läbi elama oma mälu ja valikute raskuse. Seega ei piirdu romaan üksnes ühe tegelase siseheitlustega, vaid asetab need laiemasse ajaloolisse ja kultuurilisse konteksti, mis oli oluline pagulaskirjandusele tervikuna.

Bernard Kangro (1910–1994) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja kirjandusloolane, kelle loomingus on keskne koht mälu, kodumaa ja identiteedi teemadel. 1944. aastal Rootsi põgenenud kirjanik tegutses aktiivselt Eesti pagulaskultuuri hoidjana ja oli pikka aega ka ajakirja *Tulimuld* peatoimetaja. Tema romaanides on sageli ühendatud realistlik ainestik ja poeetiline kujundlikkus, mis avavad inimese sisemaailma seotust ajaloo ja rahvusliku mäluga. Joonatani-triloogia kuulub tema olulisemate teoste hulka, pakkudes sügavat pilku eestlase saatusele võõrsil ja sisemistele vastuoludele, mis kaasnevad kodumaa kaotuse ja tagasivaadetega.