Must raamat

„Must raamat“ on Bernard Kangro romaan, mis kuulub tema Tartu-tsüklisse ning jätkab loojoont, mis algas teoses „Kivisild“. Sündmuste taustaks on 1941. aasta suvi ja sellele järgnev saksa okupatsiooni aeg, mil Eesti vabanes küll Nõukogude võimust, ent langes kohe uue võimu alla. Romaan kajastab keerulist ajaloolist hetke, mil algne lootus vabanemisele asendub kiiresti pettumusega, kuna selgub, et uus võim tegutseb samuti enda huvides. Peategelaste kaudu käsitletakse eksistentsiaalseid valikuid – kas kohaneda, vastu hakata või lahkuda. Samal ajal toob autor esile ka isiklikke tragöödiaid, mis avanevad argiste detailide ja sisekaemuste kaudu.

Kangro vaatleb ühiskondlikke murranguid mitte ainult ideoloogilise tasandil, vaid ka läbi linnaruumi muutumise. Vana Tartu, mille hooned, tänavad ja meeleolu olid senistes romaanides justkui püsiv raam, hakkab selles teoses hajuma ja kaduma. Masendav õhustik, hirm, reetlikkus ja kaotustunne imbuvad tegelaste elu, kes on sunnitud tegema valikuid maailmas, mis ei paku enam kindlust ega moraalset selgust. Kangro kasutab mitmekesist tegelaskonda, et avada erinevaid reageeringuid lagunevale korrale ja suurriikide vahelisse vaakumisse sattunud inimeste ellujäämisstrateegiaid.

Bernard Kangro (1910–1994) oli eesti proosakirjanik ja luuletaja, kes emigreerus pärast Teist maailmasõda Rootsi ning tegutses seal pikka aega kultuuriajakirja „Tulimuld“ peatoimetajana. Tema Tartu-sari, kuhu kuuluvad muu hulgas ka romaanid „Emajõgi“, „Joonatan, Joonatan“ ja „Kivisild“, kujutab Tartut kui linlikku ja kultuurilist keskust, mille kaudu autor uurib ajalooliste muutuste mõju inimese sisemaailmale. „Must raamat“ on selles sarjas üks tumedamaid, sest selles on esiplaanil hävingu ja lootusetuse meeleolu, mis peegeldab nii konkreetset ajalooperioodi kui ka laiemat kultuurilist murdepunkti.