Minu nägu. Luulekogumik 1934-1969

Bernard Kangro luulevalimik „Minu nägu“ koondab autori loomingut enam kui kolmekümne viie aasta vältel, hõlmates valitud luuletusi ajavahemikust 1934–1969. See kogumik ei ole üksnes retrospektiivne valik, vaid ka poeetiline enesetunnetus ja identiteedi peegeldus – ajaliselt ning sisuliselt avar, isiklik ja kultuurilooliselt tähenduslik. Kangro luuleliikumine varasest modernistlikust tundeküllusest rahunenud paguluspõlve mõtisklusteni peegeldab nii isiklikku kui rahvuslikku saatust. Raamatu pealkiri „Minu nägu“ viitab ühtaegu autoripositsioonile kui ka katsele säilitada midagi püsivat muutlikus maailmas – nägu kui tunnus, kui isikuline ja ajas talletuv olemus.

Kangro kujundikeel on kogu valiku vältel poeetiline, ent läbipaistvalt selge, ühendades emotsionaalse intensiivsuse ja intellektuaalse tasakaalu. Tema varasemates luuletustes on rohkem lüürilist romantismi ja loodusemeelelisi kujundeid, hilisemates tekstides aga filosoofilist rahu, eksistentsiaalset tunnetust ja kaotusvalust kantud refleksioone. Pagulaskirjanikuna kõlab tema tekstides läbi igatsus kodumaa järele, mälestuste kaudu taasloodud Eestimaa maastikud ja lapsepõlve vaimsus. Samas ei taandu kogu looming vaid nostalgiaks – see jääb alati vaimuhoiakult püüdlikuks, otsivaks ja loovaks. Paljud luuletused kannavad endas ajaloo survel tekkinud sisemist vastupanu ja katkematut usku keele ning luule kestvusse.

Bernard Kangro (1910–1994) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja kultuuritegelane, kelle looming kujunes märgiliseks nii kodumaal enne Teist maailmasõda kui ka hiljem paguluses Rootsis. Ta kuulus Arbujate põlvkonda, olles nende seas üks tundlikumaid looduse ja sisemaailma ühendajaid. Paguluses oli Kangro ajakirja „Tulimuld“ peatoimetaja ning pühendus eesti kirjanduse jätkusuutlikkuse hoidmisele. „Minu nägu“ on isiklik luuleportree, mille kaudu avaneb mitte ainult autori areng, vaid ka terve ajastu vaimne siseilm – läbi üksiku hääle kõlab kollektiivne kogemus, mida sõna kaudu on püütud talletada ja mõtestada.