Kuus päeva. Andreas Sunepoja päevaraamat ja pihtimused

Bernard Kangro teos „Kuus päeva. Andreas Sunepoja päevaraamat ja pihtimused“ on introspektiivne ja kontemplatiivne romaan, mille keskmes seisab paguluses elava mehe sisemaailm ja vaimsed rännakud. Vormiliselt koosneb teos päevikulaadsetest sissekannetest, mille kaudu peategelane Andreas Sunepoeg avab oma mõtteid, mälestusi ja hingelisi heitlusi kuue päeva jooksul. Need päevad ei kujuta endast kronoloogilise sündmustiku ahelat, vaid toimivad pigem meditatsiooniliste seisunditena, milles segunevad minevik, olevik ja igatsus millegi kadunud järele. Kangro kasutab poeetilist keelt ja mitmekihilisi kujundeid, et uurida mälu, südametunnistuse ja identiteedi püsivust võõrsil olles.

Romaan peegeldab sisemist ängi, mida tekitab juurtetus ja kaotus – mitte ainult konkreetse kodumaa kaotus, vaid ka aja, suhete ja vaimse terviklikkuse hajumine. Andreas Sunepoeg ei esinda ainult autorit või üht elujoont, vaid on sümbolpagulane, kelle kaudu Kangro arutleb eksistentsiaalsete küsimuste üle. Vahel unenäolised, vahel dokumentaalsed päevikusissekanded seovad isikliku elu vaatlused kultuuriliste ja ajalooliste tõlgendustega. Teose toon on vaoshoitud ja mõtlik, milles avaldub Kangro võime siduda individuaalsed kogemused üldinimlike tunnetega, jäädes samas truuks oma poeetilisele käekirjale.

Bernard Kangro (1910–1994) oli eesti luuletaja, prosaist ja kirjandusteadlane, kes pärast Teist maailmasõda emigreerus Rootsi. Ta oli üks paguluses ilmunud kirjandusajakirja „Tulimuld“ asutajaid ja peatoimetajaid ning jäi kuni elu lõpuni aktiivseks kultuuritegelaseks eesti kirjandusloos. Tema looming on läbivalt seotud kodumaa kaotuse ja sisemise ilumaailma säilitamise temaatikaga. „Kuus päeva“ on hea näide Kangro hilisemast proosast, milles luuleline tundlikkus kohtub elukogemuse teravuse ja sügavalt isikliku tooniga. See teos kuulub eksistentsiaalse ja kultuurilise paguluskirjanduse olulisemate näidete hulka.