Kuma taevarannal

Bernard Kangro romaan „Kuma taevarannal“ ilmus paguluses, olles üks esimesi tema loomingulisi vastuseid kodumaa kaotusele ja Teise maailmasõja järgsele sisemisele segadusele. Teoses põimuvad autobiograafilised jooned ja fiktiivne maailm, mis loob atmosfääri, kus nostalgia, igatsus ja ajalooline mälestus kohtuvad. Loo keskmes on tundlik ja vaimne peategelane, kelle siseheitlused ja mälestused Lõuna-Eesti loodusest ning sõjaaegsest elust loovad sügavalt isikliku, ent samas kollektiivse kogemuse. Kangro keelekasutus on lüüriline, laad rahulik, ent alati tähendusrikas — iga vaade ja mõttekäik kannab endas sügavamat taju ja tundmust.

Romaani tegevustik ei kulge sirgjooneliselt, vaid kihistub mälestustest ja tajudest, mille kaudu kerkib esile Eestimaa maastik, vaimne pärand ja kaotatud aeg. Peategelase liikumine läbi sisemaailma on samavõrd rännak läbi ühe rahva saatuse. Kangro ei keskendu niivõrd suurtele sündmustele, kuivõrd nende mõjule üksikisiku teadvuses: kuidas hääbuv maailm jätab jälje ja milline on selle jäädvustumise väärtus sõnade kaudu. „Kuma taevarannal“ on seega ka teos kirjandusest endast — selle võimest talletada, meenutada ja lepitada. See vaikne kumav valgus, millele pealkiri viitab, on justkui lootuse ja mäletamise sümbol.

Bernard Kangro (1910–1994) oli eesti luuletaja, prosaist ja kultuuritegelane, kes pärast põgenemist Eestist 1944. aastal tegutses aktiivselt eesti kirjanduse edasikandjana paguluses. Ta oli ajakirja *Tulimuld* peatoimetaja ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi üks eestvedajaid. Kangro loomingus on kesksel kohal Tartu ja Võrumaa motiivid, mälestuslikud kujundid ning isikupärane, lüüriliselt voolav stiil. „Kuma taevarannal“ kuulub tema sõjajärgsete romaanide varasemasse lainesse ja on üks olulisemaid katseid jäädvustada pagulaskogemust kirjandusliku meditatsioonina. Teos avab sügava inimese ja kodumaa vahekorra, mis ei katke ka ajaloo murdepunktides.