Keeristuli

„Keeristuli“ on Bernard Kangro Tartu-ainelise kaksiktriloogia kuues ja ühtlasi viimane osa, mis viib lugeja 1944. aasta traagilistesse sündmustesse. Teose keskmes on augusti ja septembri lahingud, mil Eesti territooriumil toimusid otsustavad heitlused ning tuhanded inimesed seisid silmitsi küsimusega, kas jääda kodumaale või põgeneda. Romaan kujutab põgenemist Rootsi kui üht traagilisemat peatükki eestlaste ajaloos – otsust, mis tähendas nii elu päästmist kui ka juurte kaotust. Kangro avab neid sündmusi detailirohkelt ja emotsionaalselt, asetades oma tegelased ajaloo murrangujoonele.

Teose epiloog viib lugeja aga hoopis teise aega ja kohta – Helsingi fennougristika kongressile 1965. aastal. Seal avaneb mineviku ja oleviku peegeldus: sõja-aastad ja põgenemine on küll seljataha jäänud, kuid mälestused ja trauma püsivad. Romaani ülesehitus loob tugeva kontrasti – sõjakeerises vastu võetud otsused ja nende tagajärjed paistavad välja aastakümneid hiljem, kui pagulaskond püüab oma kohta ja identiteeti uues ühiskonnas määratleda. „Keeristuli“ seob nii isiklikud saatused kui ka rahvusliku ajaloo, pakkudes lugejale sügavat pilku eestlase eksistentsi kõige raskematesse hetkedes.

Bernard Kangro (1910–1994) oli eesti kirjanik, luuletaja ja kirjandusloolane, kelle loomingus on kesksel kohal Tartu ja kodumaa mälu. 1944. aastal Rootsi põgenenud Kangro oli üks pagulaskultuuri keskseid kujusid, olles ka ajakirja *Tulimuld* peatoimetaja. Tema Tartu-romaanide sari, kuhu kuulub ka „Keeristuli“, on üks olulisemaid kirjanduslikke käsitlusi Eesti 20. sajandi saatuslikest sündmustest. Kangro teosed ühendavad poeetilise kujundlikkuse ja ajaloolise täpsuse, andes edasi nii üksikisiku tundeelu kui ka rahva kollektiivse trauma. „Keeristuli“ lõpetab ühe kirjandusloo tähendusrikkaima romaanisarja eesti pagulaskirjanduses.