Igatsetud maa

Bernard Kangro romaan „Igatsetud maa“ on tundlik ja sügavalt isiklik käsitlus kodumaast ja sellest võõrandumisest, mida sõda ja pagulus endaga kaasa toovad. Teose keskmes on inimene, kes füüsiliselt on Eestist eemal, kuid vaimselt ja mälestustes jääb sidet hoidma maaga, mis teda kasvatas ja kujundas. Romaan ei järgi selget süžeelist joont, vaid on üles ehitatud fragmentidena – meenutuste, vaatluste ja mõtiskluste kaudu. Lugeja ees avaneb vaheldumisi kaduv kodukant, seal elanud inimesed ning nende elurütm, mida saadab igatsus ja valuline teadmine kaotusest.

Kangro kujundab Eestist sümboolse „maa“, mis ei ole ainult füüsiline ruum, vaid ka vaimne keskkond, mille kadumine või kättesaamatus tähendab osaliselt iseenda lakkamist. Peategelase sisekõne on täis meeleolusid, looduspilte, vanu paiku ja hetki, mis on saanud uue tähenduse pärast lahkumist. Teoses ei kajastu mitte ainult isiklik trauma, vaid ka kollektiivne kogemus, mis seob eestlastest pagulasi, kellele kodumaa jääb alles vaid keele, mälestuste ja unistuste kaudu. Samal ajal ei puudu romaanist elujaatus: igatsuse kõrval on ka leppimist, vaikset tänu ja ilu, mida mäletamine võimaldab säilitada.

Bernard Kangro (1910–1994) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja kirjandusteadlane, kes pärast Teist maailmasõda emigreerus Rootsi. Ta oli üks kultuuriajakirja *Tulimuld* eestvedajaid ning viljakas autor, kelle loomingus põimuvad lüüriline tundlikkus ja pagulaskogemuse temaatika. „Igatsetud maa“ on üks tema esimesi paguluses kirjutatud romaane, milles ta asetas isikliku valu laiemasse kultuurilisse ja ajaloolisse konteksti. Kangro keelekasutus on poeetiline ja mõõdetud, luues sideme tema luuletaustaga, ning annab teosele vaikse, ent püsiva resonantsi.