Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid

Bernard Kangro teos „Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid. 2. osa” jätkab autori kirjanduslooliste esseede sarja, mille esimene köide ilmus 1978. aastal ja keskendus eeskätt eksiilkirjanike noorusaastatele. Käesolev raamat avardab teemasid ning läheb sügavamale, pakkudes lugejale nii kirjanduslikke analüüse kui ka isiklikke tähelepanekuid. Kangro esseed annavad põhjaliku ülevaate eesti luule ja proosa arengust, rõhutades autorite rolli kultuuri ja rahvusliku identiteedi kujunemises. Raamat on seega nii kirjanduslugu tutvustav kui ka kultuurilugu selgitav teos.

Kogumikus on esindatud 22 esseed, mis käsitlevad tuntud eesti luuletajaid ja proosakirjanikke. „Häitsmemeeste” poolelt leiab käsitlusi Ernst Ennost, Gustav Suitsust, Henrik Visnapuust, Marie Underist, August Alle’st, Hendrik Adamsonist ja Heiti Talvikust. „Pärlipüüdjate” seas on Mait Metsanurk, A. H. Tammsaare, Friedebert Tuglas, Karl Rumor ja August Jakobson. Lisaks kajastatakse kirjandusteadlaste, näiteks Ants Orase, August Annisti ja Otto A. Webermanni tegevust. Raamatu väärtust tõstab ka 120 fotot ja faksiimilet, mis illustreerivad kirjeldatud autoreid ning ajastut, tuues esseede juurde dokumentaalse mõõtme.

Bernard Kangro (1910–1994) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja kirjandusteadlane, kes alates 1944. aastast elas Rootsis ja tegutses paguluses. Ta oli Eesti Kirjanike Kooperatiivi asutajaid ja üks selle juhtfiguure, samuti ajakirja „Tulimuld” peatoimetaja. Kirjanikuna viljeles ta nii luulet, romaane kui ka mälestuslikke esseid, olles üks keskseid pagulaskirjanduse kujundajaid. Tema „Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid” kahes köites on olulised panused eesti kirjanduse ajalukku, sest need ühendavad kirjanduskriitikat ja kultuurimälu, pakkudes põhjalikku pilku nii kodu- kui ka pagulaskirjanike loomingusse.