Christine Falls
Christine Falls
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Väga hea (kasutatud)
- Märkused:
- Varrak | 2021
- 341 lk | Pehmekaaneline | 150 x 215 mm
- ISBN: 9789985351536
- Keel: eestikeelne
Benjamin Blacki romaan „Christine Falls“ viib lugeja 1950. aastate Dublini ja Bostoni hämaratesse tagatubadesse, kus meditsiin, religioon ja perekondlikud sidemed põimuvad salapärase surma ümber. Peategelane Quirke, haiglapatoloog, satub uurima noore naise – Christine Fallsi – surma asjaolusid, mis esialgu näivad formaalsed ja iseenesestmõistetavad. Ent peagi hakkavad ilmnema ebakõlad dokumentides ja käitumises, mis panevad Quirke’i kahtlustama, et juhtunu taga on midagi enamat. Tema isiklik seotus perekonnaga, kuhu kuulub ka tema kasvatatud vend Malachy, muudab asja veelgi keerulisemaks, paljastades varjatud kihte ühiskonnas, kus vaikimine on sageli eelistatud tõele.
Romaani keskmes on võimuvõrgustik, mille niidid ulatuvad haiglast ja kirikust Ameerika Iiri kogukonnani. Quirke’i uurimine viib ta järk-järgult üle ookeani, kus ta kohtub inimestega, kes on seotud ebaseadusliku lapsendamise skeemidega ja perekondlike saladustega, mida on aastaid hoolega varjatud. Teda saadab pidev sisemine pinge, mis tuleneb nii isiklikust süüst kui rahulolematusest tõega, mida ta otsib. Blacki atmosfäär on tihe ja aeglane, tema kirjeldused detailirohked, andes edasi mitte ainult tegevuse kulgu, vaid ka sisemist tühjust, mille sees tema tegelased ekslevad. Christine Fallsi lugu muutub selles kontekstis võrdpildiks süütuse kaotamisest ja vastutuse vältimisest.
Benjamin Black on iiri kirjaniku John Banville’i pseudonüüm, mille all ta on loonud kriminaalromaane, säilitades samas oma kirjandusliku täpsuse ja keelelise meisterlikkuse. Tema Quirke’i-sari, mille avateos on „Christine Falls“, eristub tavapärasest krimikirjandusest sügava psühholoogilise läbitunnetuse ja ühiskonnakriitilise alatooni poolest. Banville’i taust kui romaanikirjanikul ja esseistil annab ka Blacki loomingule erilise värvingu, kus kriminaalne mõistatus muutub pigem eksistentsiaalseks uurimiseks – mis juhtub, kui inimene kaotab oma kompassi, kuid ei loobu siiski küsimast.
