Õnnelik saar

„Õnnelik saar” on Bengt Danielssoni raamat, mis põhineb tema kogemustel ja tähelepanekutel Tuamotu saarestiku Raroia atollil. Autor kirjeldab kohalike inimeste igapäevaelu, kombeid ja uskumusi ajastul, mil modernne tsivilisatsioon polnud veel täiel määral saarerahvani jõudnud. Raamat toob esile traditsioonilise eluviisi harmoonia loodusega, aga ka juba tekkinud muutused, mida tõid kaasa kolonialismi ja misjonitöö mõjud. Lugeja saab osa nii igapäevastest toimetustest kui ka saare kogukonna pidulikumatest hetkedest, mis annavad tervikliku pildi ühest väikesest, ent omanäolisest maailmast keset Vaikset ookeani.

Danielsson ei piirdu vaid neutraalse vaatleja rolliga, vaid asetab oma jutustusse ka kriitilise hoiaku. Ta osutab aatomikatsetuste ohule Vaikse ookeani atollidel ja kirjeldab, kuidas välismaailma sekkumine on hakanud mõjutama kohalikku elukorraldust. Samal ajal väljendab ta austust Raroia elanike vastu, kelle kogukonnatunne, oskuslik eluviis ja kohandumine looduskeskkonnaga pakuvad vastukaalu lääneliku maailma survele. Raamat on korraga etnograafiline uurimus ja isiklik tunnistus, mis peegeldab autori sügavat sidet saare ja selle elanikega.

Bengt Danielsson (1921–1997) oli rootsi antropoloog ja etnograaf, kes sai tuntuks osalemisega Thor Heyerdahli juhitud „Kon-Tiki” ekspeditsioonil üle Vaikse ookeani. Raroia atoll oli selle retke sihtpunkt, ja hilisemad viibimised seal andsid Danielssonile võimaluse saare elanike elu lähedalt tundma õppida. Lisaks teadustööle tegeles ta aktiivselt ühiskondlike küsimustega, sealhulgas protestiga tuumakatsetuste vastu Vaiksel ookeanil. „Õnnelik saar” on üks tema olulisemaid teoseid, mis ühendab teadusliku vaatlusviisi ja isikliku kogemuse, pakkudes ainulaadset sissevaadet Polüneesia saarte ellu 20. sajandi keskpaigas.