Üksilduse lõpp

Lugu kolmest õest-vennast, kelle lapsepõlv katkeb hetkega, kui nende vanemad hukkusid autoõnnetuses. Jules, Liz ja Marty jäävad orbudeks ning nende tee kulgeb internaatkooli, kus nad õpivad elama kaotuse ja eraldatuse tingimustes. Igaüks neist reageerib traagilisele sündmusele erinevalt – Liz mässab, Marty otsib stabiilsust ja Jules tõmbub endasse, muutudes vaikseks vaatlejaks, kes ei suuda enam usaldada elu ega lähedust. Romaan jälgib, kuidas lapsepõlves kogetud kaotus mõjutab nende täiskasvanuelu, ja kuidas minevik jääb varjuna saatma isegi siis, kui elu näiliselt edasi liigub. Julesi jaoks saab määravaks kohtumine Alvaga, endise kooliõega, kelle kirjandusarmastus ja tundlikkus aitavad tal tasapisi taastada usu maailma ja inimestesse. Lugu liigub läbi aastakümnete, sidudes mälestuste, kahetsuse ja armastuse kihid üheks tervikuks, mis näitab, et üksildus ei ole püsiv seisund, vaid läbielatav aeg.

Benedict Wells kirjutab vaikse täpsuse ja empaatiaga, keskendudes mitte sündmustele, vaid emotsioonidele, mis kujundavad inimese isiksust. Tema romaani rütm on meditatiivne, peaaegu muusikaline, ja iga peatükk liigub edasi nagu vaikselt hingav monoloog. Autor uurib, kuidas lein ja armastus võivad koos eksisteerida ning kuidas inimene õpib tasapisi loobuma vajadusest kõike mõista. Julesi ja Alva suhe on selle loo südames – see on armastus, mis ei ole päästmine, vaid peegeldus, mille kaudu inimene hakkab iseennast nägema. Wells ei dramatiseeri, vaid laseb üksindusel ja läheduseigatsusel rääkida oma keelt, jättes ruumi pausidele ja vaikusele. Romaanis põimuvad eksistentsiaalne kurbus ja lootus, et hoolimata kõigest võib elu siiski kanda. Lugejale jääb tunne, et teekond, mille Jules läbib, on omamoodi universaalne: see on kasvamise ja leppimise lugu, mis puudutab igaüht, kes on tundnud, et maailm võib vahel olla liiga habras.

Benedict Wells (sündinud 1984 Münchenis) kuulub tänapäeva saksa kirjanduse tundlikumate ja populaarsemate autorite hulka. Ta loob lugusid, kus nooruse haavatavus ja täiskasvanuelu üksildus põimuvad lihtsaks, kuid sügavaks proosaks. Pärast kooli lõpetamist loobus ta ülikooliõpingutest ja pühendus kirjutamisele, elades Berliinis juhutöödest. Tema neljas romaan «Üksilduse lõpp» tõi talle rahvusvahelise tuntuse ja Euroopa Liidu kirjandusauhinna. Wells on autor, kes kirjutab selge keele ja vaoshoitud tundetooniga, kuid kelle tegelased kannavad endas sügavat sisemist elu. Tema loomingus kohtuvad melanhoolia ja helgus – usk inimlikku headusse, isegi siis, kui elu seda ei kinnita. «Üksilduse lõpp» on selle maailmataju keskne väljendus: romaan, mis vaatleb armastust ja kaotust mitte kui vastandeid, vaid kui sama kogemuse kahte külge, mille kaudu inimene õpib lõpuks elama rahus iseendaga.