Kui me uskusime näkineidudesse

Barbara O’Neali romaan „Kui me uskusime näkineidudesse” on sügavalt emotsionaalne ja mitmekihiline lugu viiest õest, kelle sidemed on aastate jooksul katkenud, kuid kes satuvad taas kokku pärast ühe õe ootamatut kadumist. Tegevus toimub Californias, Vaikse ookeani rannikul, kus peategelased peavad silmitsi seisma nii minevikuvaludega kui ka uute tõdedega oma perekonna kohta. Loo keskmes on igatsus kuuluvustunde ja mõistmise järele, samuti küsimus sellest, milline roll on mälestustel ja muinasjuttudel inimeste identiteedis.

Romaani ülesehitus vaheldub oleviku ja mineviku vahel, tuues päevavalgele peresaladused, mis on kujundanud õdede vahelist suhet. Fantaasia ja tegelikkus põimuvad läbi lapsepõlvest tuttavate lugude näkineidudest ja kadunud emast, kelle kohalolu ulatub ka väljapoole füüsilist olemasolu. Autor käsitleb keerulisi teemasid nagu vaimne haavatavus, sõltuvus, trauma ja leppimine, kuid teeb seda läbi pehme, intiimse jutustuse, mis jätab ruumi ka helgusele ja lootusele. Iga õde esindab erinevat eluhoiakut ja reaktsiooni kaotusele, mistõttu avaneb lugejale võimalus samastuda erinevate perspektiividega.

Barbara O’Neal on ameerika kirjanik, kelle looming keskendub sageli naistevahelistele suhetele, eneseotsingutele ja isiklikule taastumisele. Tema teosed on pälvinud mitmeid tunnustusi, sealhulgas RITA auhinna, ning neid iseloomustab poeetiline keel, emotsionaalne sügavus ja oskus siduda argielu müütiliste motiividega. „Kui me uskusime näkineidudesse” on üks tema tuntumaid romaane, mis ühendab psühholoogilise realismi ja lüürilise kujundlikkuse, pakkudes lugejale ühtaegu mõtisklust ja lohutust.