Kõige tumedam tund

Barbara Erskine’i romaan „Kõige tumedam tund“ ühendab ajaloolise tagasivaate ja tänapäevase psühholoogilise draama, põimides kahte ajajoont ning kahe naise saatust. Teose keskmes on noor dokumentalist Clare, kes kolib pärast isiklikku kriisi elama oma vanaisa maamajja Inglismaa rannikul. Seal satub ta uurima Teise maailmasõja aegset raadiosaatekandjat ja salapärast naist nimega Evie, kelle lugu hakkab kummitavalt tema enda eluga põimuma. Maja ja selle ümbrus, mereäärne loodus ja vana tehnikaga seotud saladused loovad tugeva atmosfääri, milles tajud hakkavad nihkuma ja minevik tungib jõuliselt olevikku.

Clare’i uurimistöö käivitab sündmuste ahela, mis toob esile seni varjul olnud tõed – nii perekondlikud kui ka riiklikud. Samal ajal hakkab ta tajuma kohalolu, mis ei kuulu pelgalt mälestuste või faktide maailma. Evie lugu, mis avaneb päevikute, kirjade ja meenutuste kaudu, paljastab julge, kuid traagilise saatusega naise, kelle elu jäi sõjaaegse armastuse, reetmise ja valede varju. Clare peab otsustama, kuivõrd ta suudab jääda omaenda elu peategelaseks, kui ajalugu tõmbab teda üha sügavamale. Erskine’ile omaselt on tegu naiskeskselt üles ehitatud romaaniga, kus emotsionaalne pinge ja vaimsed kokkupuuted minevikuga on keskse tähendusega.

Barbara Erskine on briti kirjanik, kelle loomingule on iseloomulik ajaülese temaatika ühendamine müstiliste elementidega. Ta on õppinud ajaloolaseks ning see taust peegeldub ka tema teostes, kus ajalooline täpsus põimub fantaasia ja inimlike dilemmadega. „Kõige tumedam tund“ jätkab seda joont, pakkudes nii ajaloolist tagasivaadet kui ka sisemist teekonda, kus saladused ja alateadvus mängivad sama suurt rolli kui sündmused ise. Erskine’i romaanid kõnetavad lugejat, kes otsib lugemisest rohkemat kui pelgalt sündmustikku – neis on koht ka mälul, hingesügavusel ja ajatuil tunnetel.