Vahepealne aeg

Barbara Claypole White’i romaan „Vahepealne aeg“ käsitleb vaimse tervisega seotud teemasid tundlikult ja mitmetahuliselt, keskendudes isale ja pojale, kelle elu varjutavad sügav hirm ja kontrolliv vajadus säilitada kord. Peategelane Will on mainekate kunstikollektsioonidega tegelev konsultant, kelle elu on näiliselt korras, kuid keda juhib obsessiiv-kompulsiivne häire. Tema elu kulgeb range režiimi järgi, kuni päevani, mil endine elukaaslane sureb ja Will peab ootamatult enda juurde võtma oma 15-aastase poja Alexi, keda ta pole kunagi tundnud. Isa ja poja kohtumine seab mõlemad silmitsi sisemiste ja väliste raskustega, mis panevad proovile nende piirid ja võime õppida üksteist aktsepteerima.

Romaani keskmes on küsimus, kas armastus ja vastutus suudavad ületada hirmu ja piiritletust. Willi hirmud ja rutiinid on vastuolus Alexi impulsiivsuse ja nooruse energiaga, ent aja jooksul hakkavad nad teineteise kõrval kasvama. Loo areng toob esile nendevahelise usalduse aeglase kujunemise ja näitab, et pere pole alati see, kuhu sünnitakse, vaid sageli see, mis tekib läbi jagatud kogemuste ja pingutuse. Claypole White ei idealiseeri oma tegelasi, vaid näitab neid ebatäiuslikena, inimlikena ja haavatavatena, andes ruumi vaiksetele muutustele ja emotsionaalsele avanemisele.

Barbara Claypole White on Briti päritolu Ameerika kirjanik, kelle loomingus on oluline koht vaimse tervisega seotud teemadel. Tema tegelaskujud on sageli inspireeritud päriselust, sealhulgas tema enda kogemustest peres. „Vahepealne aeg“ peegeldab autori soovi avada keeruliste seisundite varjatud kihte ning näidata, kuidas armastus võib kasvada ka seal, kus valitsevad kartus ja ebakindlus. Tema proosa ühendab realistliku psühholoogilise portree ja hoolikalt üles ehitatud loo, pakkudes lugejale mõtlemisainet ja kaasaelamist.