Kümme tuhat Einsteini

Leedu kirjaniku Banguolis Balaševiciuse teadusulmelise suunitlusega jutukogu „Kümme tuhat Einsteini“ kuulub nõukogude-aegse fantastika märgilisemate näidete hulka, kus teaduse, eetika ja inimmõistuse piiride teemad on seatud esiplaanile. Pealkirjalugu käsitleb olukorda, kus geneetika ja tehisintellekti areng võimaldab luua kümneid tuhandeid geeniusi – inimesi, kes sarnanevad intellektuaalses võimekuses Albert Einsteinile. Ent selle utoopilise saavutuse varjus kerkivad esile küsimused identiteedist, individualismist, loovusest ja sellest, mis teeb inimesest inimese. Kas massiliselt toodetud geeniused suudavad üldse luua midagi originaalset või sulab nende vaim kokku ühetaolisuseks?

Jutud liiguvad erinevates keskkondades – laboritest ja uurimisasutustest kuni väljamõeldud tulevikumaailmadeni –, kuid neis kõigis peegelduvad tehnilise progressi ja moraalse vastutuse pinged. Balaševicius ei keskendu mitte niivõrd tehnoloogia võimalikkusele, vaid selle tagajärgedele: kuidas muutuvad ühiskonnad, kui teadmised ja võimed kasvavad kiiremini kui eetiline valmisolek neid suunata. Tema stiil on rahulik, vahel peaaegu dokumentaalne, kuid see tasakaalustab hästi ideede keerukust ja loob usutava aluse mõttelisteks eksperimentideks. Fantaasia ei tähenda siin eskapismi, vaid vahendit, mille kaudu saab uurida oleviku probleeme tuleviku kujundite abil.

Banguolis Balaševicius (1937–2004) oli leedu kirjanik ja ajakirjanik, kelle looming keskendus peamiselt ulmežanrile. Ta oli tuntud eelkõige kui mõttemängude ja eetiliste dilemmade käsitleja, kes eelistas tehniliste detailide asemel keskenduda filosoofilistele küsimustele. Tema lood ei püüa lugejat visuaalse ilutsemisega, vaid pakuvad intellektuaalset pinget ja sotsiaalset kaalu. „Kümme tuhat Einsteini“ kuulub tema tuntumate tööde hulka ning esindab 20. sajandi teise poole Nõukogude Liidu ulmekirjanduse seda haru, kus teaduse areng ei tähenda pelgalt progressi, vaid eeskätt vajadust uue vastutuse järele.