Viimane lahkunuist

Bagrat Šinkuba romaan „Viimane lahkunuist“ on poeetiline ja mõtlik lugu rahvast, kes aegamööda kaob – nii ajaloo, keele kui kultuuri tähenduses. Teose keskmes on fiktiivne, ent tugevalt reaalsusest inspireeritud situatsioon, kus kõne all on ühe väikese rahvakillu hääbumine. Tegelaste kaudu jutustab autor aegade jooksul kuhjunud kultuurikillust, mälust ja identiteedist, mille säilitamine on muutunud keeruliseks suuremate rahvaste ja riikide tõmbetuultes. Romaan on kirjutatud kui tagasivaade, meenutus ja samas ka vaikne protest unustuse vastu, viies lugeja sügavale inimese ja rahvuse püsimise ning kaduvuse mõtisklustesse.

Šinkuba kasutab kujundlikku ja rahulikku keelt, mis mõjub kui pikk monoloog või jutustatud pärimuslugu. Romaani keskne tegelane on viimane inimene, kes valdab oma rahva keelt ja kelle mälus elavad veel kombed, nimed ja lood, mida keegi teine enam ei mäleta ega mõista. Teose tonaalsus on vaikne, melanhoolne, ent selles peitub ka sisemine väärikus ja vastupanu. Ei ole suuri sündmusi ega dramaatilisi pöördeid, vaid rahulik kulgemine läbi ajakihistuste, kus iga kaotatud sõna või unustatud nimi muutub oluliseks mälestuse osaks. Šinkuba käsitleb keelega seotud identiteeti kui inimese olemise keskset alust, mille kadumine võrdub maailma killukese hääbumisega.

Bagrat Šinkuba (1917–2004) oli abhaasi kirjanik, tõlkija ja ühiskonnategelane, kelle loomingus peegeldub sügav mure väikese rahva kultuurilise kestvuse ja keele säilimise pärast. Tema teosed ühendavad luulelise väljenduslaadi ja etnograafilise täpsuse, olles samas ka tugevalt eetilise alatooniga. „Viimane lahkunuist“ on tema tuntuim romaan, mis on tõlgitud mitmetesse keeltesse ja pälvinud tähelepanu kui üks sisekaemuslikumaid teoseid keele ja rahvuse hääbumisest. See on raamat, mis ei paku lahendusi, vaid kutsub meenutama, mõtlema ja kuulama ka neid hääli, mis on jäänud vaikseks.