Väikese filosoofi pihtimused

“Väikese filosoofi pihtimustes” ei ole veel nii avarat nägemust Hispaania maast kui järgnevais esseedes. Tema kirjanduslik eruditsioon, millest hiljem sündisid sädelevad esseed ja portreed (Cervantes, Garcilaso de la Vega, G6ngora, Lope de Vega, Baroja, Machado jpt.), avaldub selles raamatus vaid aimumisi, sest kirjanik taastab siin oma algusi, varaseimat elujärku. Kuigi “Pihtimused” ei ole joyce'ilik portree kunstniku teadvuse kujunemisest ja Azorinil (jutustajal) on oma märgatavosa Azorini (tegelase) kõrval, jääb esiplaanile siiski alati mälestus, möödunud aja reaalus. Azorin ei püüa Prousti kombel näidata, nagu oleks minevik mõne üksiku aistingu varal taasleitav selle üksikasjalises terviklikkuses (tihti tunnistab ta avameelselt ja nukralt, et ei mäleta enam hästi seda või teist seika), kuid hetked möödanikust, mis elavad edasi teadvuses (või alateadvuses) on sedavõrd intensiivsed, et nende ümber koondub oma helide ja värvidega, kujundlike seostega terve episood, mis ei ole sugugi vähem tundlik kui see “teadvuse vool”, mille jäädvustuseni jõudsid veidi hiljem Proust ja Virginia Woolf.