Väikese filosoofi pihtimused

Azoríni teos „Väikese filosoofi pihtimused“ on kirjutatud autobiograafilises laadis ning järgib ühe noore poisi kasvamise ja teadvuse avardumise lugu, mis hargneb välja 19. sajandi lõpu Hispaania väikelinnakeskkonnast. Autor keskendub lapse tajule, igapäevaelu detailidele ja vaimsele ärkamisele, mis ei väljendu sündmusterohkuses, vaid peegeldustes, küsimustes ja mõttekatketes. Peategelane liigub kodu, kooli ja tänava vahel, kogedes maailmaga suhestumise erinevaid viise — autoriteetide kaudu, tähelepanekute kaudu ja ka vaikimise kaudu. Iga kogemus muutub ainese allikaks, millel pole selgeid piire, vaid millel on seesmine laienemise võimalus. Lapse hääl, mille kaudu lugu esitatakse, ei ole naiivne, vaid pidevalt täiskasvanulikkuse piiril.

Tekst ei järgi lineaarselt arenevat süžeed, vaid koosneb episoodilistest stseenidest, mille kaudu ilmneb, kuidas üksikisik hakkab maailma tajuma mitte üksnes kogemuse, vaid ka keele kaudu. Azorín kasutab fragmentaarset ülesehitust, milles peegelduvad mälestused, kujutlused ja ajataju. Poisi tähelepanu koondub sageli argistele esemetele või väikestele sündmustele, kuid nende kirjeldamine omandab filosoofilise mõõtme — mitte seletamise või põhjendamise kaudu, vaid vaiksete mõtete ja kujundlike viidete kaudu. Autori keel on rütmiline, sageli aeglustav, võimaldades lugejal jälgida, kuidas tähendus ei teki mitte üksnes lausest, vaid ka lausetevahelisest vaikusest.

„Väikese filosoofi pihtimused“ ei anna kindlat vastust küsimusele, mida tähendab üleskasvamine või filosoofilisus, vaid loob ruumi, kus need mõisted saavad vaadeldavaks ilma, et neid oleks tarvis määratleda. Azorín ei käsitle lapsepõlve kui üleminekut millegi lõpliku suunas, vaid kui seisundit, milles vaatlemine, kuulamine ja kahtlemine on esmane viis maailmaga suhestuda. Romaanis puudub selgelt piiritletud arengukaare struktuur; selle asemel on pidev kohalolu — mõtlemise ja tunnetamise katse, mille kaudu inimene õpib mitte ainult maailma tundma, vaid ka iseennast selles nägema.