Koopainimesed. Romaan ja novell

Avo Üpruse teos „Koopainimesed“ ühendab endas romaani ja novelli vormi, et kujutada Eesti lähiajalugu läbi poolesaja aasta pikkuse ajaskaala. Romaani sündmustik algab 1960. aastatel ja ulatub tulevikku, aastani 2010, sidudes kokku erinevaid inimsaatuseid, kes üksteise kõrval või põgusalt ristudes elavad läbi muutuvate ajastute keerukuse. Autor ei esita lineaarset kronoloogiat, vaid loob mitmekihilise mosaiigi, kus aeg ja tegelased vahelduvad, luues laiemat pilti ühiskondlikest protsessidest ja inimese rollist nende sees. Teose kese on küsimus: miks on asjad kujunenud just selliseks, nagu nad on, ja mida saab või peaks üksikisik selles kõiges ette võtma?

Romaani toon on valdavalt kainestav ja irooniline. Üprus ei paku lugejale nostalgilist tagasivaadet ega ka lunastavat tulevikuvaadet, vaid tegeleb ausalt pettumuste, ideaalide hääbumise ja tegelikkuse karmide piirjoontega. Ajastu vahetumine – alates nõukogude stagneerumisest ja lõpetades iseseisvuse taastamise järgsete pettumustega – on kujutatud kainelt ja hinnanguteta. Tegelased on sageli elu surve all painutatud või ükskõiksuse piiril, kaotamas lootust või püüdmas seda meeleheitlikult säilitada. Romaani tasakaalustavad mõtlikumad ja vaiksemad novellid, mis lisavad kujutatud maailmale sügavust ja pakuvad peegelpilte põhiloo teemadele.

Avo Üprus on Eesti teoloog, vaimulik ja ühiskonnategelane, kelle sulest pärinevad nii ilukirjanduslikud kui ka esseistlikud tekstid. Tema loomingut iseloomustab ühiskonnakriitiline hoiak, filosoofiline süvenemine ja empaatia inimliku nõrkuse suhtes. „Koopainimesed“ kuulub tema olulisemate ilukirjanduslike katsetuste hulka, kus autor seob oma vaimse tausta elulise kogemusega, otsides mitte niivõrd vastuseid, vaid küsimuste täpset sõnastust. Üpruse keel on napp, kuid täpne, ning tema tegelaskujud peegeldavad eelkõige ühiskonna muutumise kaootilist olemust ja üksikisiku vaimset kohanemisvõitlust selles protsessis.