Vabrik

Avo Kulli romaan „Vabrik“ käsitleb elu Nõukogude-aegses Eesti väikelinnas, kus ühe keskmise suurusega tööstusettevõtte – vabriku – ümber tiirleb nii kohaliku kogukonna igapäevaelu kui ka üksikisikute sisemine maailm. Teose keskmes on tehase töötajad, nende isiklikud lootused ja pettumused, kohanemiskatsed ning tasakaalu otsingud totalitaarse süsteemi ja inimsuhete vahel. Kull vaatleb oma tegelasi empaatia ja terava pilguga, tuues esile nende inimlikkuse isegi siis, kui nad tegutsevad süsteemi surve all või selle reeglite järgi. Loo dünaamika ei põhine suurejoonelisel tegevusel, vaid argise detaili kaudu avaneval ajastu vaimul ja sisemisel pingel.

Romaanis põimuvad poliitiline tegelikkus ja isiklikud valikud. Tööstuse rutiinne kulg on autori jaoks lähtekoht, mille kaudu analüüsida usaldust ja usaldamatust, staatust ja alluvust, aga ka vastupanu ja loovuse võimalusi. Vabrik ei ole siin ainult tootmiskoht, vaid sümbol, mis esindab nii ühiskondlikku kontrolli kui ka inimeste omavahelist seotust. Kulli keel on täpne ja vaoshoitud, kuid ka poeetiline, andes edasi tööstuskeskkonna monotoonsust ja tegelaste vaikseid sisemisi nihkeid. Lugejale avanevad vaated nii tööhallide summutatud akustikale kui ka õhtustesse köökidesse, kus räägitakse töö, elu ja lootuse üle.

Avo Kull (1956–2015) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle looming keskendus sageli inimese ja keskkonna, eriti linnaruumi ja tööstusmaastiku vahekorra uurimisele. Tema teosed eristuvad detailsuse ja sotsioloogilise tundlikkuse poolest. „Vabrik“ on üks tema küpsemaid proosatöid, milles põimuvad isiklik kogemus ja täpne ühiskondlik tunnetus. Kull ei püüa anda hinnanguid, vaid loob pildi ühest ajastust ja selle inimestest, lubades lugejal ise leida mõistmise või kahtluse hetked. Tema stiil on väljapeetud ja keskendunud, mistõttu on „Vabrik“ mõjuv sissevaade nii ühe vabriku kui ka tervete elude sisemaailma.