Haigla

Avo Kulli romaan „Haigla” on realistlik ja kergelt nihestatud pilguheit ühe Eesti haigla siseellu, kus põimuvad arstide, õdede, patsientide ja administratsiooni argipäevad. Teos avab tööruumide ja palatite vahele peituva mikromaailma, mille rütmi määravad kiireloomulised otsused, bürokraatlikud takistused ja inimlikud pinged. Keskmes on mitte niivõrd üksik kangelane, vaid kollektiivne tegelaskond, kelle kaudu rulluvad lahti haigla kui institutsiooni ja selle sees toimuva elu erinevad kihistused. Olulisel kohal on vaimne ja moraalne koormus, mida tervishoiutöötajad igapäevaselt taluma peavad, ning püsiv alatoon, mis küsib, millise hinna maksab inimene süsteemi toimimise nimel.

Kull käsitleb arstide töö argisust ilma heroiseerimiseta, kuid siiski empaatiaga – tema tegelased on professionaalsed, aga haavatavad, sageli eksinud või väsinud. Samas puudub tekstis küünilisus; pigem valitseb kainestav kaastunne inimese vastu süsteemis, mis harva lubab idealismi. Romaanis leidub nii traagilisi kui absurdseid olukordi, mis mõtestavad tervishoiu eetilisi dilemmasid, personalisuhete keerukust ning patsientide haavatavust. Haigla kujuneb lõpuks mitte üksnes tegevuskohaks, vaid sümboliks – kohaks, kus elu ja surm, lootus ja hirm, kohustus ja kahtlus põrkuvad iga päev.

Avo Kull on eesti kirjanik ja toimetaja, kelle looming tihti keskendub elu varjatumatele külgedele ja nendega leppimise võimalikkusele. „Haigla” sobitub tema proosaloomingu hulka kui tekst, mis ei taotle suurt žesti, vaid püsib kindlalt väikeste detailide, inimliku tähelepanu ja ausa peegelduse juures. Tema minimalistlik, ent täpne keel aitab lugejal mõista olukordi, milles eksistentsiaalsed küsimused ei teki filosoofiliste arutelude, vaid praktiliste otsuste tagajärjel. See romaan on vaoshoitud, kuid jõuline sissevaade ühte elukeskkonda, mis puudutab meid kõiki – kas patsiendina, töötajana või lihtsalt inimesena, kes loodab tervenemist.