Lilith, Tšingis-khaan ja teised

Avetikh Isahakjani kogumik „Lilith, Tšingis-khaan ja teisedˮ sisaldab valiku lühijutte ja poeetilisi miniatuure, mis käsitlevad elu ja inimsaatuse suuri küsimusi lüürilises, kuid samas filosoofiliselt laetud laadis. Autor liigutab lugejat oma väljapeetud keelekasutuse ja kujundirohkusega, luues tiheda, kujundliku proosa, milles iga lugu asetub ajatu ja sümboolse mõõtme keskele. Keskseteks tegelasteks on mitmesugused ajaloolised ja mütoloogilised figuurid – Lilith, Tšingis-khaan ja teised –, kelle kaudu uuritakse inimlikke kirgi, võimu, üksindust ja igatsust igavikulise järele.

Isahakjani tekstid tõusevad esile poeetilise ja melanhoolse tooniga, kus elu ise – selle kaduvus, väärikus ja valulisus – on läbiv motiiv. Palad on pigem mõtisklused kui klassikalised novellid, andes edasi mõne hetke, tunde või sisemise seisundi, mis kasvab tähendusrikkaks sümboliks. Kogumikule lisab kaalu põhjalik järelsõna ja selgitused, mis aitavad mõtestada kultuurilisi ja ajaloolisi viiteid, sealhulgas selgitust Lilithi kujundi kohta, kes on juudi ja lähisida mütoloogias tuntud kui esimene naine – Aadama eelkäija –, sageli seostatuna mässu ja vabaduse sümboliga.

Avetikh Isahakjan (1875–1957) oli armeenia poeet ja proosakirjanik, keda peetakse üheks olulisimaks 20. sajandi armeenia kirjanduse esindajaks. Tema looming ühendab rahvusliku poeetika ja filosoofilise süvitsimineku, olles mõjutatud nii klassikalisest idamaade luulest kui ka lääne modernismist. Isahakjan kirjutas peamiselt luulet, kuid tema proosalooming, sealhulgas see valimik, näitab selgelt tema oskust anda kujundlikule mõtlemisele jutustav vorm. „Lilith, Tšingis-khaan ja teisedˮ on sobiv sissevaade tema hilisemasse proosaloomingusse, pakkudes nii esteetilist naudingut kui ka vaimset mõtlemisainet.