Prügimägi

Ave Alavainu romaan „Prügimägi” pälvis tunnustuse Faatumi romaanivõistlusel ning avab lugejale vaate inimese ja ühiskonna suhetele, kus vaesuse, lootusetuse ja igapäevaste murede varju jääb siiski ka otsing helgema ja tähenduslikuma elu järele. Teos kasutab metafoori prügimäest kui paigast, kuhu kogunevad mitte ainult füüsilised jäätmed, vaid ka inimeste murtud unistused ja katkised suhted. Romaani põhiliinide kaudu tõusetub küsimus, kas inimene suudab leida endas jõudu tõusta üle oma keskkonna ja mineviku või jääb ta määratletuks selle poolt, mis teda ümbritseb.

Romaanis segunevad realistlikud elupildid ja sümboolsed kujundid, mis loovad raskepärase, kuid samas mõtlemapaneva atmosfääri. Tegelaste siseheitlused ja suhted ühiskondlike normidega joonistuvad välja kui laiem peegeldus 1990. aastate Eesti ühiskonnast, kus kiire muutus ja ebakindlus muutsid paljude inimeste elu. „Prügimägi” ei keskendu ainult keskkonna ja inimese füüsilisele tasandile, vaid avab ka psühholoogilise mõõtme, kus prügihunnik võib sümboliseerida inimese hinges peituvat kaost ja vajadust puhastumise järele.

Ave Alavainu (1942–2022) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik, kes tuli kirjandusse 1960. aastatel. Tema loomingus on alati olnud kohal tugev sotsiaalne närv, iroonia ja tähelepanu argistele, sageli varjupoolel seisvatele teemadele. Alavainu on avaldanud mitmeid luulekogu ja proosateoseid, milles ta otsib ja leiab ainest inimeste igapäevaelust. Tema töödes on märgata püüdu kõnetada lihtsat inimest ja anda häält neile, keda ühiskond on harjunud tõrjuma või kelle muresid peetakse ebaolulisteks. „Prügimägi” sobitub hästi sellesse loomejoonesse, olles ühtaegu sotsiaalne kommentaar ja sümboolne allegooria.