Avalik-õiguslik ringhääling Eestis

„Avalik-õiguslik ringhääling Eestis“ on Tartu Ülikooli Kirjastuse väljaanne aastast 2001, milles käsitletakse ringhäälingu rolli ja tähendust Eesti ühiskonnas. Raamat seob kokku nii meedia tarbimise kui ka ühiskondliku arutelu küsimused. Teose lähtekoht on fakt, et eestlased kulutavad märkimisväärse osa oma päevast raadio ja televisiooni jälgimisele, mistõttu tekib küsimus, kas seda aega saab pidada heaks investeeringuks. Vastust otsitakse avalik-õigusliku ringhäälingu ülesannetest, võimalustest ja arengusuundadest, sidudes need kodanike osaluse ja kultuuri edendamisega.

Käsitlus tõstatab rea probleeme ja küsimusi. Eraldi peatükkides arutletakse, kuidas arendada avalik-õiguslikku ringhäälingut nii, et see pakuks rohkem originaalloomingut ja looks tõelisi kultuurikanaleid. Samuti otsitakse viise, kuidas kodanikud võiksid saada suuremat rolli ühiskondlikes aruteludes, milles ringhääling toimib platvormina. Oluline rõhuasetus on avalik-õigusliku meedia kui „ühise mentaalse välja“ kujundamisel, mille hea käekäik mõjutab nii rahvusliku identiteedi hoidmist kui ka demokraatlike otsustusprotsesside läbipaistvust. Raamatu struktuur järgib temaatilist ülesehitust: alates meediatarbimise ajalisest mahust kuni poliitilise ja kultuurilise mõju kirjelduseni.

Teose on koostanud Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi uurijad, tuginedes Eesti meediamaastiku andmetele ja avalik-õigusliku ringhäälingu arengu analüüsile. Autorid käsitlevad ERRi eelkäijate tegevust ning võrdlevad Eesti olukorda laiemate Euroopa arengutega. Nende järeldused rõhutavad avalik-õigusliku ringhäälingu vastutust ühiskonna ees ning seda, et tegemist pole pelgalt meelelahutuskanalite, vaid kultuuri ja demokraatia kandjatega. Raamat on suunatud nii meediauurijatele kui ka laiemale lugejaskonnale, pakkudes argumenteeritud ja kriitilist vaadet ringhäälingu rollile Eesti ühiskonna sidususe ja kultuurilise kestlikkuse tagamisel.